Berliini topeltmaraton 2010 ja Eesti tublid naised!

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis tundsin juba aasta alguses tohutut vajadust ennast proovile panna.
Kaalusin vaikimisi topeltmaratonil osalemist. Kuid lõpliku otsuse langetasime ühel jaanuarikuu õhtul, kui läksime Kuusiku tänavale Jaanuse olümpialt (veteranide) saadud kuldmedalit tähistama. Loomulikult tulevad kõige paremad mõtted ja ideed just šampusepokaale kokku lüües. Sedasi sündiski meie kindel otsus (mina, Diana ja Tarmo) osaleda Berliini rulluisu-ja jooksumaratonil, läbida kahe päevaga kokku üle 84 kilomeetri.

Taaskord alustasime sõitu Rollerblade bussiga, esmalt Alustasime reisi neljapäeva õhtul kella 17 ajal Tallinna sadamast, kooseisus Signe, Marko, Diana, Jaanus, Tarmo, Ene, Danila, Kaur Stokholmi suunduvale reisilaevale.
Lõbusalt seigeldes jõudsime Berliini hostelisse plaanitust hiljem, reede öösel kell 2. Kui nüüd aus olla, siis peatuspaik ehmatas tõsiselt – sisenedes nii-öelda reseptsionisse, leidis aset töötajate pidu, kus lauad olid täis pudeleid, rokkmuusika põhjas, administraatori leidsime öö hämaruses kallimaga musitamas ning lõpuks leidis ta aega ka meiega tegeleda:) Hostel oli seljakotirändajate tüüpiline peatuspaik, kus öömaja raha sai teenida ka koristades. Kuid meil oli uhke apartement XL, kus voodikohti 8le sportlasele.
Laupäeval peale hommikusööki tegime Dianaga linnas kerge jalutuskäigu, siis pasta, väike puhkus ja ettevalmistused rulluisumaratoniks. Mainimata ei saa jätta kõige tähtsamat, et kolm tundi enne starti hakkas sadama vihma, paduvihma – see oli uskumatu! Me kõik ju olime nii väga oodanud Berliini rulluisumaratoni, teinud suvi läbi selleks trenni, et nautida kiiret sõitu, tulemuseks parem aeg. Loomulikult olid meie kõigi illusioonid purustatud, jäi vaid loota, et suudame paduvihmas vältida kukkumisi ning õnnelikult finišini sõita.
Startisin seekord D grupi eesotsast, stardipauku oodates tundsin ennast suhteliselt hästi (loe:suur pabin puudus) kuna teadsin, et sõit tuleb vihma tõttu rahulik. Start, kell käima ja nii võis alata veelompides rulluisutamine. Ühtlasi sain esimese sõidukogemuse vihmaga. Esimeste meetritega sai selgeks, et rulluisutamise asemel tuleb hoopis sibada ja väikeste kõrvaltõugetega edasi liikuda. Olin ikka väga ettevaatlik ja kaalutlev, kui kellestki mööda läksin – ei ole ju mõtet rapsida, pealegi tark ei torma, eriti vihmas:) Põnevust pakkus ühelt sillalt laskumine, kus oli vajadus natuke pidurdada, aga pidurdada ei õnnestunud. Pidurdamise asemel viskas külje ette ning libisesin kümmekond sendimeetrit edasi – nagu lehm libedal jääl:) Lõppkokkuvõtteks pakkus vihmaga sõit piisavalt feelingut ja mulle meeldis, kuigi vabatahtlikult rohkem ei uisutaks läbi lompide. Rahuliku sõidu tulemuseks aeg 1.46. Tänu vihmale sai kokku hoitud hulgaliselt energiat jooksuks, sest pulss oli madal nagu lihtsalt kulgemistel ikka. Paraku ei läinud kõikidel sõit ilma kukkumisteta, ka akrobaatika-ja tasakaaluoskused said rajal korduvalt proovile pandud.
Õhutul maandusime seltskonnaga itaallaste juurde pastat sööma, et jooksuks energiat koguda.
Teenindus ei olnud nüüd kõige kiirem – kui andsime märku, et ootame jätkuvalt sööki, saime vastuseks - PIANO ja nii mitu korda:) Aga minu mitme juustuga pasta oli maitsev, isegi väga!

Topeltmaratoonarid läksid koju magama, kõik ülejäänud linna peale pidutsema nagu kombeks.
Öö kulges rahutult, sest akna all toimus pidu ning meie võidukad rulluisutajad saabusid riburadamisi ööklubist koju. Ärkasime kella 6 ajal, Marko tegi mulle suure hoole ja armastusega pannkooke, mis olid küll väga maitsvad, kuid viimased sõin vastutahtmist ning teadmisega, et üks söömata jäänud pannkook võib saatuslikuks saada. Kõht täis, siis tegin kerge vaseliinitamise, lihastele capsicum, riided selga, uued sokid jalga, number ette ning alles siis jõudis kohale, millega ma ennast sidunud olin. Minus valitses teadmatus, mis mind ees ootab, kas suudan, hirm - kas pean lõpuni vastu. Ma ei ole juba väga ammu ennast nii ebakindlana tundnud. Teisalt janunesin selle kogemuse järele, loobumismõtteid ei tulnud üldse pähe.
Sörkisime Diana ja Tarmoga starti, vihma sadas, vaid 10 soojakraadi, rõske - stardipaika jõudes olid jalanõud juba marjad. Stardikordidooris saime veel peaaegu 30 minutit seista, sest olime viimases H grupis ning olime sunnitud ootama mil stardipauk antakse gruppidele A, B, C, D, E, F, G. Infoks veel nii palju, et jooksumaratoni stardis oli üle 48 000 inimese. Stardipauk antud ja maratonijooks algas, esmalt suhteliselt rahulikult, sest olime kõik külg külje küljes kinni. Oli ka neid inimesi, kes esimesel sajal meetril põõsastesse ennast kergendama jooksid - närv ei pidanud vastu!
Jooksin ja jooksin, esmalt ei osanudki, kas tõsta tempot või võtta samm aeglasemaks. Esimeseks mõõdupuu oli 30 minuti, vaatan mitmendale kilomeetrile ma jõuan ning ühtlasi jälgin tempot. Jõudsin täpselt 30 minuti pärast 5ndale kilomeetrile ja tundsin, et eelnev jooksutempo sobis mulle ning jooksmist võis edasi nautida. Kulgesime mööda Berliini tänavaid, mida nüüd joostes oli aega lähemalt vaadata. Rulluisumaratonil suudad jälgida vaid looklevat teed ning kiikad eespool toimuvat, et vältida kukkumisi. Tänavad olid rahvast pungil, inimesed elavad emotsionaalselt kaasa, pakun, et igal viiendal kilomeetril mängis ansambel – kõik see kokku tegi ülimalt laheda enesetunde jooksmiseks, nagu oleksin tõeline tippsportlane:) See kõik annab tohutult jõudu nagu lendaksid! Juba 8ndal kilomeetril elasid meile kaasa meie hooldus/ergutustiim jalgratastel – Marko, Jaanus ja Ene. Omadelt ergutushüüdeid kuulda oli ülimalt motiveeriv. Nii ma siis jooksin omas tempos, igal viiendal kilomeetril oli joogipunkt, kus ennem seda sai energiageeli suu täis võetud, alla kugistatud, vesi peale ning täiskäik edasi – ja nii iga 5 kilomeetri tagant. Ma pole elu sees nii palju geele siss manustanud, kui maratoni ajal. Aga ilma energiageelideta maratoni ei jookse!! Edasi jäin ootama 30 kilomeetri silti, sest tahtsin näha, kas 30 km murrab mind või mitte. Eelnevalt oli ju kuuldud hirmujutte, kuidas 30-ndal kilomeetril tuleb "suur sein", totaalne nõrkus, väsimus ning oht vastupidavuse katkemiseks. Kuid minu võit, seljatasin võidukalt 30 ja ka 35 kilomeetriposti, ilma seinata. Ainuke, mida alles 35 km tundsin, et samm läks natuke raskeks - kuid vaid hetkeks. Sest taas nägime rajaääres meie ergutustiimi jalgratastel, mis andis tohutult jõudu edasiliikumiseks - pakatasin energiast ja headest emotsioonidest - sain Markolt 38 km ühe musi. Viimased kilomeetrid läksid lennukalt, aga viimased 200 meetrit tundusid ikka imelikult venivat. Brandenburgi väravate juures tegin õnnelikult võiduka hüppe, mille Marko pildile sai ja nii ma finišis olingi! Aeg 4.16 – siiras rahulolu ning sain oma esimese medali jooksumaratoni läbimise eest. Tunne oli vägev, mis mind valdas - topeltmaraton tehtud laus vihmas! Ma sain hakkama, eesmärk täidetud , ma ei kahetse oma otsust ning olen jälle ühe väga erilise kogemuse võrra rikkam ja mis annab jõudu igapäevasteks toimetamisteks!
Mina, Diana ja Enel oleme Eesti esimesed tublid nais topeltmaratoonarid.

M Koht Nimi Rull-nr Jooks-nr sünniaasta Rull Jooks Koondaeg
4. Enel X1921 F4138 1979 01:28:40 04:11:02 6:51:077.
Diana X1833 F3800 1976 01:40:06 04:06:26 7:07:089.
Signe X2838 F7879 1978 01:46:34 04:16:32 7:28:55

Järgmisel päeval oli raske käia treppidest ülesse ja alla. Sulevi hea soovitus peab paika, et trepist tagurpidi alla tulla on oluliselt parem.
Ma ei saa mainimata jätta, et koos Markoga sai suvel puhkuse ajal Lõuna-Eestis Haanjamaa mägesid vallutatud – joostes, matkates ja rattaga sõites, vahel ka mitu korda päevas. Eduka jooksumaratoni võti!
Ma usun, et suutsin topeltmaratoni läbimisega teisi rulluisutajaid julgustada seda teekonda ette võtma. Mis esmapilgul tundus ka minule täiesti võimatu, kuid ka võimatud asjad saavad teoks ja pakuvad oh kui palju rahulolu! Maratonijooks ei ole üldse nii raske, kui räägitakse, päriselt ka!
Topeltmaraton oli võitlus enesega, võimalus oma piire tunnetada ja puhas eneseületamine.

Suvelapsed

Eestimaa suvi on fantastiline ja täiega saab nautida kõike mida pakutakse - räägib optimist - kes siis veel?! Sel nädalal olen minagi paljulapselise pere omanik, sest Sten tuli ka Bridgitile ja Jennifeile appi hullama.

Lapsed muidugi ei jõudnud ära oodata, millal ma ükskord Võrru jõuan. Telefoni kõnesid oli mitte ainult 1-2-3, vaid iga tunni aja tagant :- kaugel ma juba olen ...

Niisiis koju jõudes oli tehtud meile tervislik smuuti kokteil ... nagu ikka aukülalisi võetakse vastu šhampuse ning tervitustega. Bridgit oli toad ilusti klantsima löönud ja seinalegi kogu nädala söögimenüü kleepinud. Kuna ilm oli jätkuvalt palav, siis rattad välja ja kohe järve äärde ujuma ning pärast peaaegu kohe ... umbes 12 paiku põõnama.

ESMASPÄEV.

Päevakava nägi ette kell 8.00 hommikujooksu. Mina olin kohal, aga keda polnud - olid lapsed. Vaatasin, et okey- egas minagi nii agar , võtsin läpaka lahti ning nokitsesin pisut arvuti taga. Kell sai 9.00 - päevakorras oli hommikusöök (pudru moosiga ja puuvilja salat). Mina olin jällegi kohal, aga kokk magas ja mitte ainult ... ülejäänud kamp ka. Egas midagi ja siis mõtlesin poole kümne paiku, et teen ise pudru, sest hakkasin juba nälga surema! Mida meil muidugi polnud oli piim - kargasin kaherattalise selga ja poodi ...

Pudru valmis hakkasin mõtlema, kuidas ülejäänud kamp üles ajada - käisin kolistasin pannidega ja ... aga ei midagi - lõpuks sikutasin Bridgiti varbast ja väänasin kuni ehmus ja üles kargas.

Lõunaks oli mõeldud Bridgitil teha wok rooga. Andsin lastele 25 EEK ja saatsin poodi materjali järgi. Kui tagasi tulid oli muidugi rahast kõvasti puudu tulnud ja asju ka veel ei saanud - kana vana pagan oli liialt kallis olnud. Mainisin küll, et kuskilt aiast oleks saanud ehk odavamalt, aga keegi ei tahtnud hakata sulgi kitkuma.

Igaljuhul meisterdas meisterkokk Bridgit meile hea lõunasöögi ning ma ei saanud lapsi tänamata jätta ja lippasin poodi ostsin neile liuraja ning basseini hullamiseks.

Õhtul tegime muidugi järve ääres taas väikest fotosessiooni , mina sain esimesed konnaliigutused ära teha sel aastal. Vesi oli paganama märg, naba sai seekordki märjaks. Muidugi tagusime rannas jalkat või täpsemalt öeldes harjutasime penalte, kui neid läheks kunagi vaja. Sten sahistas ikka päris palju minu väravavõrku neid ümmurgusi asjakesi. Pliksid ei saanud palli löömisega hakkama, sest palja jalaga andis seda topispalli liiva sees veerema saada.

Õhtusöögisk oli meil siis arbuus, jäätis ja popcorn, kui muidugi kartulisalat välja jätta siis oli enamvähem hea söök :-) Vaatame, siis mis järgmised päevad toovad.

TEISIPÄEV

Ärkasin (Jennifer) kell 7.10 hakkasin lugema . Hommikul enne söömist käisime koos steni ja bridgitiga basseinis ja lasime liugu ehk siis pisut hullasime. Issi tegi täna pannkooke koos värske maasikamoosiga - nämma. Kella 12.paiku käisime uuesti vee mõnusid nautimas. Ning pärast seda hakkas suve kõige kuumem paar tülitsema ehk bridgit ja sten.

Lõunaks valmistas Bridgit meile pastat ja Sten tegi värsket salatit. Väljas oli endiselt hästi palav ja issi ajas meid rattaga Pauli juurde, kus me hakkasime ATV-ga sõitma. Põllule sai rada aga päris konarlik sest seal olid vahel mõned kartulivaod. Seega palvetasime, et ATV vastu peaks meie kimamise.

Parima ringiaja sõitis välja Sten ning issi tegi parima pildi kassipojast.

Kui me tagasi koju jõudsime olime rattasõidust täitsa läbi ning hüppasime koos riietega basseini sest jube palav oli.

Äkitselt hakkas meil kiire sest tahtsime kella seitsmeks Shreki vaatama minna. Issi ostis muidugi üksik isa pileti kolme lapsega ja sai palju soodsamalt sisse. Ükski õhtu ei saa lõppeda ilma jäätiseta ja nii ka seekord. Peaks vist terve jäätiseauto koju tooma.

KOLMAPÄEV

Algas taas ujumisega! Täna tegime puhkepäeva - ainult Marko tegi väikse jooksu trenni sest puhkas siiani. Ahjaa nagu viimastel päevadel traditsiooniks siis hommikuti ka väike koristusring ja eelmise päeva juustud lendavad silma alt ära. Täna oli muidugi imeline päev - taevast sadas mannat või vihma vahete vahel aga enamus ajast oli siiski kuiv ka. Päev möödus suures osas aias ja toas hullates. Mängisime mängu, kus Jennifer oli arst, kes pidi teatama kes on rase ja nüüd tuleb isadus test. Aga see mäng lõppes kiirelt. Õhtul aga otsustasime, et oleme piisavalt head lapsed ja lubasime issil teha Peetri Pizzas endale Pepsiga mõnusad pitsad välja, kus Anni meile oma oskusi temonstreeris.

NELJAPÄEV

Jennifer: Ärkasin hommikul siis kui Britgit ja Sten olid juba vees. Panin siis rutttu päevitused selga ja läksin ruttu vette - kuid panin ainult jalad basseini, sest vesi oli liiga külm. Bridgiti poolt oli täna päeval lõunaks kartul, salat ja kanafilee, mis eriti kõhtu ei täitnud. Siiski küpstes Bridgit nämmad õunapirukad. Laisklesime ja läksime siis linna rongkäiku ( Võru folkoloor) vaatama. Eriti meeldisid mulle türklased ja prantslased oma vahvate rahvariietega ja tantsusammudega.

Õhtul tegin ise piimaklimbisuppi ja papa küpsetas liha ning praegu lesime ja vaatame telkut...............:-)

REEDE

Tänane päev algas ootusärevalt sest linnas on tuurid üles võtnud Võru Folk. Peale hommiku pudru ja värske mustika moosi pugimist tõttasime linna laadale, kus muidugi Britsu sebis endale müügipinna. Turule vinnati siis enda tehtud kõrvarõngad, kus üks ilusam kui teine. Meie samal ajal proovisime ja maitsesime kõike mida pakuti. Britsu ja Marko käisid vahepeal juuksuris ja siis otsisid laua ja tooli välja ning läkski kauplemiseks. Sten mõtles hakata tõsisemalt sporti tehema hakata ja ostis laadalt raamatu. Peale raamatu ostu sattusid lapsed aga raamatupoodi ja ... üllatus oli suur kui laadalt ostetud raamat osutus 30 EEK kallimaks. Kohe seati sammud tagasi laadale ja osava sõnaseletuse järel selgitati laada mutile, et see ema just ostis selle raamatu ja peaks ikka tagasi andma. Kuna suitsu suust väga palju ei tulnud, siis jäigi raamatumüüja uskuma ja võttis raamatu tagasi.

Meie aga hakkame nüüd tõsiselt joogaga tegelema.

Jaanipäev 2010

Hei, hei Jaanipäev! Normaalne Eesti suveilm Võrumaal lubas meil kõike muud kui päevitamist. Samal ajal mujal Eestis paistis päike ja oli liialt palav. Meil seega läks paremini sest ilge nõme on ju päiksepaistel sportida ja väljas lebotada.
Läksime Jaanipäevale vastu lõbusa orienteerumismänguga, kus Boris "kaevas" meile Kubija orienterumiskaardid välja. Võtsin jälle "löögi" enda peale ja märkisin rajale punktid maha.
Signe soovis mõnusat õhtut ja tekkis peas kaval plaan, et meeskonnad võiks olla naiskond ja meeskond, et siis kaotajad teenindavat õhtu otsa võitjaid, mida iganes nad ka ei sooviks :-)
Mõeldud tehtud -naiskond kuhu kuulusid Signe, Diana ja Angela olid sportlikult meelestatud ja tormasid rajale jooksujalu ning samas meeskond (Jaanus, Ants Boris ja Sebastian) läksid mütsiga lööma sest olid kindlad, et naised on rajameistriga tiili teinud :-)
Samal ajal kui sportlased metsasügavustes maadlesid, tegid lapsed Liiaga metsa all jalutuskäiku ja mina olin fotojahil - püüdmas sportlasi.
Siiski ei läinud naiskonnal nii nagu plaanitud ja välja kukkus ikka nii nagu alati. Kaks ja pool tundi rajal - see on hea saavutus. Vähemalt hea trenni said - meeskonnal nii hästi ei läinud ja nemad pidid ootama üle tunni aja baaris õlut libistades naisi. Seega siis võit meestele ja kõik olid rahul - väljaarvatud naised.

Õhtul tegime vingeid hüppeid üle lõkke!

Jõulumäe kevadlaager 2010

Kauaoodatud kevadlaager sai hoo sisse juba reedel. Usinamad meist tegid väikese jooksuringi ning teised (vähemusinad) sõid õhtust ja libistasid õlut sisse. Muidugi tuli valmistuda ümber Viljandi järve jooksuks! Õhtul siis nagu alati saun ja klubi jututuba.
Laupäev algas paljutõotavalt- ei olnud väga vihmane. Signe, Diana ja veel paar vaprat käisid ümber Viljandi järve jooksmas. Minul pole jooksu aeg veel käes. Olukord (ilm) oli nii hea, et juba kella 11.00 ajal sai rullsuusad alla panna ja teha 3 ringi soojenduseks. Selle trenniga ka päev piirdus - ei saa siis kohe üle ka pingutada. Tark ju ei torma! Vaatasin õhtul pisut pealt kuidas profid libistavad jalga. Vinge on vaadata ja võimalik oleks pisut õppida küll. Aina rohkem saab selgeks, et vana koera sitsima ei õpeta! Aga pole hullu, kuidagi liigun ka mina edasi.
Õhtu söögi ajal tutvustati mingeid kummalisi jalanõusid, mis nägid välja pisut kummalised aga jalavarju pakkusid piisavalt. Mõte jalanõudel selles, et liikumise ajal ei saavutaks liiga kergelt tasakaalu ja treeniks neid lihaseid, mis muidu ennast kindlalt tunnevad.
Õhtul muidug jälle jututuba, väike saun ja muidugi vodka jägermeistriga. Nagu Raul ütles, et töömees ei vali - teeb kõik mis käeulatuses ja kästud.
Pühapäev oli nagu dezavuu - algul märg ja sombune ning pealelõunat taas mõnusalt päiksene. Usinamad tormasid rullsuusatama (Ants, Frid ja mina) ning teised jäid ilma paremaks lihvima. Peagi saabus päike välja ja siis oli selge, et täna tehakse avapauk hoojaja alustuseks. Viskasime rullsuusad nurka, et mitte segada rajal kaasliiklejaid ning pistsime ka jalga pisut kiiremad jalavarjud. Pidime Antsu ja Fridiga trenni tegema aga saime selgeks kellega luurele ei saa minna. Frid otsustas sõna lausumata ikka teha pisut kiiremad ringid kui trennis kohane.
Muidu tore kevadlaager sujus suuremate äpardusteta:-) Laager lõpetatud läksime muidug Eestimaa toredaid paiku avastama ning ilusaid kaadreid pildistama.

Jenniferi järjekordsed edusammud

Lumi läinud ja jooksukingad varnast välja krabatud, tõttavad usinamad juba jooksma. Mina (Marko) teen sel kevadel pika, pika pausi. Ilusal kolmapäevasel päeval vaatasin, et kell hakkab lähenema kolme peale ja tõttasin vaatama meie meistersportlast. 2010 aasta Nõmme kevadjooksul ei olnud ka seekord Jenniferile eriti vastaseid. Aeg paranes võrreldes sügisega 4 sekundit, mis teeb siis Jenniferil uueks Nõmme jooksu rekordiks 1.45 sek. Jooks käis nii kiirelt, et mina jõudsin vaid teha paar kiiret pildiklõpsi ja tööle tagasi.

Tuhala nõiakaev

Mõtlesime meiegi möödaminnes seda imet näha. Pöörates Tallinn-Tartu maanteelt kõrvale tundus kuidagi imelik, et pisikesel maaküla teel selline autode sagin. Lähemale jõudes vaatasime mis toimub? Mingi hull üritus kuskil ... - autod pikas rivis seismas kahel pool teed ja inimeste sagin. Rahvapärimuse järgi hakkab Nõiakaev keema, kui Tuhala nõiad kaevus vihtlevad.
Eks meiegi parkisime ja tõttasime kibekiirelt kaevu vaatama, et siis edasi tormata sest F1 juba peagi algamas.
Tuhala nõiakaev on Rahkvälja maastikukaitsealal, Tuhala karstialal Sulu talu õuel asuv kaev, mis hakkab vett üle ääre ajama, kui vee vooluhulk Tuhala jões on vähemalt 5000 liitrit sekundis. Kaevust "keeb" välja kuni 100 liitrit vett sekundis.
Maa-alune jõgi ei jõua vastu võtta kogu suurvett. Seetõttu täitub ka 2 km pikk Kuie jõeorg veega.
Igaljuhul meiegi saime paar fotoklõpsu teha ja edasi rallida, et kodus rahulikult F1- te vaadata.

Suusapuhkus Morzineś

Juba pikalt plaanitud puhkus Sveitsi oli kätte jõudnud. Kaasa pidi võtma mäesuusad ... - teate neid asju ...rasked ja kohmakad, eriti kui saapad jalga ajada siis on võimatu uisku, rääkimata klassikat sõita. Kuidas nendega küll sõita saab? aga mis siis ikka - muretsesime midagi kuskilt kaasa igaks juhuks. Mina muidugi ei saanud murdmaasuuski maha jätta ja kolistasin need kaasa ja veel mitu paari.
Kodunt lahkumine läks päris kiireks - nagu oleks põgenemine. Mõnedki asjad jäid maha nagu videokaamera, osa kaasa plaanitud toitu jne.
Huvitaval kombel hakkas veel mingi tõbi ka mind vaevama ja seega suure osa teest sõitis Signe.
GPS näitas sõidutistantsiks 2670 km. Selle sõitsime maha vaid 3 tunnise seisakuga Poolas ... pisut suikusime. Teel muutusid ilmaolud aina suvisemaks ning Saksamaal näitas temperatuur juba 19C ja saime pusa väel ringi jalutada.
Puhkus Sveitsis muutus kiirelt Prantsusmaa puhkuseks, kui kohale jõudsime ning aru saime kus me lõpuks oleme.

Saabusime öösel 2 paiku sihtkohta ja ilmaolud olid sellised, et kohe hirmutas - kallas paduvihma ning +8C ei äratanud suusapuhkuse tunnet või äratundmisrõõmu. Kuskilt ei paistnud lumeraasugi. Mis siis ikka ruttu vähemalt magama ja eks hommik võib olla õhtust targem.
Hommikune tervis polnud karvavõrtki parem ja seega kulusid mulle patareide laadimiseks rahulik keskkond just marjaks ära, kus polnud vahet mis ilmaolud on. Koht kuhu saabusime oli Morzine ja kohe kõrval Avoriaz'i keskus. Meie elamise koht oli super kohapeal sest suusalifti peale saime mõned sammud kodunt astuda ja olimegi kuplis, mis meid üles vedas.
Teisel päeval hakkas päike juba sillerdama ja Signe koos plikadega läksid mäele. Loomulikult on üleval teised olud (kes on mägedes käinud nt. Haanja- see teab). Minagi ajasin ühel päeval ennast üles ja proovisin sõita pisut. Tõusu võtta oli jube raske! Päike ja loodus on aga vahavad - sellest sai täit rõõmu tunda. Veel enam pakkus rõõmus selle pildistamine. Plikadele tundus ka asi aina rohkem meeldivat ja Jenni kapsas ringi juba omapead - tuiskas mägedest juba alla nii mis kolises. Ühel korral kolistas nii kõvasti, et sõsitis mullegi tagant sisse ja saime koos allapoole lohiseda pepude peal. Õnneks abivalmid inimesed aitasid Jennil suusad kokku korjata ja saime edasi tuisata. Muidugi teiste kiirustega sõitval Jaanusel nii hästi ei läinud. Päev lõppes sellega, et jalale pandi kips ümber ja kargudki toodi koju. Kuna all valitses suur suvi ja kraadegi oli juba tublisti üle 20C, siis saime juba paljalt päikse käes lebotada ja mina oma tarkuse janu Robin Sharma raamatutest ammutada. Lapsed mõtlesid ka igasugu huvitavaid mänge välja - nagu rehaga peasapall jne.

Kohalikus külakeses Morzineś oli Signe üks lemmikpoodidest - juustupood. Muidugi lisaks juustule müüdi ka liha. Liha mis tehakse erilisel alpi moel ehk siis kuivatakse sisuliselt. Juustu toodeti ka kohapeal ja selles oli lausa väike muuseum olemas, kus näidati ka köögipoolt ja valmimisel olevaid juuste.

Viimasele päevale kavandati shoppamise tuur Saksamaal. Kristjan teadis üht kavalat kohta Wertheimi lähedak, kus on üles pandud väike linnak tehasepoodidele ning kus müüakse mõnikord päris hea hinnaga margikaupa. Lastega põikasime meie muidugi ka teepeal paari kohta, et saaksid oma shoppamismishimu rahuldada nt. H&M poes.

Tagasitee kulges ka sujuvalt ja tõrgeteta 105-110 püsikiirusesse sisse ja tuld. Kuna tervis oli paranenud, siis polnud isegi magamispeatust vaja teha vaid Signega paaril korral vaheldumisi vahetasime ja tukastasime kõrval.
Kokkuvõtvalt sai siiski sõidetud 5800 km umbkaudselt ja kütustki tarbitud mingi 390 liitrit, mis suusaboksiga arvestades pole väga hull.
Küll on ikka häid inimesi, kes niimoodi külla lasevad - nautima puhkust. Lugesin kord, et inimene on niipalju õnnelik kui ta on teinud heategu. Kristjani õde, kelle pool ööbisime peaks küll siis õnnelik olema :-)

Aasta uus 2010

Aasta lõpus jõulude ajal alanud käre pakane ja peale seda korralik lumesadu tegid aastalõpu ja uue alguse super lahedaks.
Pikk puhkus Võrumaal kosutas pisut hinge ja andis vabadust suusatamiseks. Nüüd pisut plaanitud aastalõpust ...
Kuna ABEC ürituseks ei saanud piisavalt rahvast kokku, siis panime peo püsti meie juures. Vana - aasta õhtut alustasime korraliku matkaga ümber Tamula järve, kus kilomeetreid tuli lõpuks kokku ligi 12. Põsed tegi mõnusalt punaseks ca 18 C pakane ning täielikult ebaõnnestus lõkke tegemine, aga sellest me ei heidutanud meelt ning kibekiirelt alustasime õhtut ikka saunaga.
Saun oli ka järgnevate päevade üks magneteid kust naljalt välja kedagi ei saanud. Kes meil siis kohal olid: Rain ja Kaisa oma väikese beebi Niklasega, Tarmo - Malle, Diana ja Jaanus lastega (Hanna Marii oli muidugi laenatud Friidi käest).
Õhtul kaheksa paiku saime, siis kuidagi saunalised meelitatud süldilaua äärde ja võis alata viina võtmisega - see kraam pole jõudnud veel massidesse ja niisiis võtsin vabatahtlikult seda kraami ainult mina ja teised pidid võtma sunniviisiliselt.
Head ja paremat Nele Kulinaariast kõhud täis üritasime ka mõned mängud korraldada. Populaarseim neis "Miljonimäng" kus Diana team näitas silmad ette poolenisti magavale Jaanuse teamile.
Kella 12 ajal kargasime presidendi kõne saatel õue naabrimehe ragetisadu vaatama. Naabrimees Ruudi paugutas täiega, kuigi meie lapsed üritasid ka vilistavate paukudega vastu hakata.
Peale seda üritasime valada tina - siiski mitte kurku vaid ikka õnnetina. Minu 2010 peaks seekord mingis mõttes olema erilisem, sest jubinaid, mis valamisel tekkis oli päris palju. Ise olen seega selle aasta õnne sepp!
Jaanus sai ka muidugi vahva asjaga hakkama - ilmselt tähendab seda, et tuleb minna sel aastal pikendus proteesi panema või mine sa tea mis see tähendab- igaljuhul oleme aasta lõpus targemad.
Oli mis oli, aga vanakesed ronisid 4 paiku magama ja nii üritasimegi meie esimese aasta unenäoga hakkama saada.
Uskumatult hea laps oli Kaisal ja Rainil - öösel lasi magada ja päevalgi polnud suurt piuksu kuulata.

Edasised päevad möödusid siis kas Haanjas klassikat nühkides või siis tuubitamas (lastel). Kuna kare pakane püsis (15 ja 18 kraadi vahel) siis, trennid olid ka pisut mõõdukamad ning saunaõhtud pikemad. Ühesõnaga oleme õnnelikult uues aastas!