2012/2013 TAI

Naised limpsisid ja limpsisid  MaiTai-d kuni peas käis kõlks- tuleb sõita Taisse. Nagu ikka - mõeldud, tehtud. Põgenesime Eestist siis vahetult enne jõule ja seega jäi jõuluvana pikkade näppudega ning vitsa polnud kellegile anda.
Niisiis ostsime lennupiletid ja naised punusid kuskilt esimesteks öödeks ka pesa või peatuspaiga. Sõit algas nagu ikka viimasel ajal Riiast, kuhu sõitsime siis Jaanuse bussiga. Seekord muidugi oli ka Jaanus kaasas.
Lennuk muidugi tegi ühe peatuse Usbekistani pealinnas Taskendis. See oli üllatus, kui ka seal oli lumekirme maas ja hullem oli muidugi see, et lennujaamas tehti suitsu ja seal haisese ikka täiega. Tunnikese peatuse järel jätkasime lendu "vaba maa" poole. Thai tähendb siis kohalikus keeles just vaba maad.
Mis Te arvate kui palju elab 514 tuh m2 pinnal rahvast? Õige vastus on siis üle 66 miljoni.
Meie maandusime siis kohaliku aja järgi orienteeruvalt õhtul 7-8 paiku ja esimene soov oli saada bussijaama, et suunduda pealinnast Bangkokist lõunasse ca tuhande kilomeetri kaugusele Phuketisse.
Lennujaamast väljaastudes oli tunne nagu satuks kuumaõhu puhuri alla. Kummaline tunne oli kui soe tõmbetuul käis läbi ihu... samas mõnus :-)
Otsisime takso, kuhu mahuks meie kogu sitmeliikmeline pere. Õnneks oli üks Toyota käepärast kuhu sai pagassist lisa kaks tooli üles tõmmata ja 3-last sinna paigutada. Lisaks meie mõnusad kotid ka muidugi.
Taksojuht oli sõbralik ja vähese ingliskeele oskusega mees- ilmselt siiski oskas sama palju seda keelt kui mina või siis mine tea- igatahes mina aru ei saanud, mis ta rääkis. Siiski saadi aru ühel hetkel, et ta on valmis bussijaama asemel minema meiega ka 12 tunnisele autoretkele ja sõitma otsejoones Phuketile. Aga mis meil sai selle vastu olla.
Kui hommik koitma hakkas oli meie sõidutempo kõvasti langenud sest üritasime lõigata vist otseteed mööda. Igaljuhul ostis meie taksojuht ka ühest bensukast kaardi  ja uuris kuhu me ikka sõidame. Taksojuht tundus olevat nagu tõeline eesti mees, ega siis teed pole mõtet küsida ka ja ikka tuleb ise proovida. Oli, mis oli aga kohale me jõudsime.
Hotell kuhu maandusime vajas muidugi otsimist sest meie taksojuhil oli ilmselt ööseiklustest ja unesegaduses raske aru saada kuhu peab meid toimetada. Lõpuks kui hotellis asjad maha saime kargasime kohe kohalikku basseini sest siin on see vesi ikka mõnusalt soe.
Esimene päev läks meil super hästi! Taevas oli pilvevines ja isegi väike sadu käis korraks üle. See oli ka ainuke päev sisuliselt kus pilvi nägime. Vaatamata pilvkattele olime õhtuks kergelt punakad ja tänasime õnne, et päike ei lõõmanud.
Paar päeva ühe kohapeal peesitatud suundusime kõrvalasuvasse külakesse millel nimi siis KarolBeach - külake mis oli juba turistidele orienteeritud ja märksa puhtam ja ka selgema mereveega. Seal sai siis nautisime juba täiega ka veeprotseduure (purjetasime laineharjal jne).
Kõik huvitavad asjad tuli ära proovida ja nii ka meie. Ostsime siis huvitava puuvilja mida nimetati küll omamoodi aga meie mõistes oli see haisuvili. See haises ikka täiega rõvedalt sest üritasin nina kinni panna ja süüa kuid ikka käis see lehk ülepea.
Sportimisvõimalused olid Tais pisut nigelad. Tegime küll mõned jooksud kuid ega suurt teha ei kannatanud sest rahvamass ja autoteed ei andnud piisavalt motivatsiooni jalgu kõhualt välja võtta.

Mis veel Tais oli iseloomulikul silma häiriv? Eks ikka elektriliinid tänavatel. Selline tunne, et iga mees viis endale kilomeetrite pikkuseid juhtmeid otse Tallinnst Pekingisse. Kõik see juhtmete kimp lookles elektripostide otsas ja silmaröökivalt inetut vaadet pakkus.
Aga meie ei lasknud sellest ennast häirida ja ossime kas mangot või jääkokteili ning jälle oli elu nagu lill. Peab mainima, et banaani pannkoogid olid ka võrratult head. Või oli siis meil kõht niivõrd tõhi ja nädal aega ei olnud ühtki teist pannkooki saanud.
Ühel ilusal päeval sõitsime muidugi PhiPhi saarele. Silme ees olid ilusad kilomeetrite pikkused liivarannad, kus rand on täis naisi kes ei pea kandma ihukatteid. Palmide all pakutakse jahedat karget õlu ning värske õhk puhastab viimsedki kopsudesse sattunud millimallikad.
Randudes tundus, et meid toodi kuhugi just sõja üle elanud Vietnami saarele. Lapsed nimetasid seda muidugi veelgi karmimaks "Pommi auguks".

Tegelt polnud hullu midagi, kui just solk ei voolaks tänaval ja see ei voolaks otse merre kaladele toiduks. Veetsime saarel siis kaks ööd ja muidugi ka päeva. Öösel kummitasime võõraste hotellide basseinides ja ajasime turvamehi pisut ärevaks. Ühel päeval tegime muidugi ka paadi tritti ja külastasime väikseid saarekesi nt. Monky beachi. Vaated väikesaarte vahelt purjetades olid muidugi just sellised mida filmidest võis endale ette kujutada. Keset merd tõusevad otse taevapoole 100 meetri kõrgused tornid ja meri üritab altpoolt uuristada neid ja allapoole kukutada.
Uue aasta vastuvõtmiseks ostsime piletid nn. ööbussi ja kimasime jälle 12 tundi tagasi põhja poole. seekord saime pisut rohkem sõitu nautida ja isegi silma looja lasta.
Linn nimega Pattaya oli ka omasjagu kummaline oma transvestiitide ja muu meluga. Meie muidugi käisime ära ka transvestiitide showl ja ei pidanud pettuma. Selle raha eest oli ikka vaadata ka midagi. Mehed, kes siis olid ennst korralikult üles vuntsinud andsid ikka paljudele naistele silmad ette. Kuigi see kõik oli tehis ehk siis mõistus sai aru - oli siiski vahva vaadata naist ja samas ka meest.
Uue aasta võtsime vastu ranna ääres meeletu rahvahulga vahel ja ilutulestikku vaadates. Pauke lasti muidugi nii kuidas jumal juhatas ning kindlamalt oleks ennast tundnud kiiver peas.
Päevad Taimaal läksid tõesti kiiresti ja nautides. Mis veel tuleb ära märkida on muidugi Tai pärane söök. See pakub pea igal sammul elamust sest need võrtsid hävitavad ära isegi kõige kangemad patsillid. Väljaarvatud õhe mille mina ülesleidsin viimasel õhtul sest enne äralendu hommikul hakkasin tundma, et organism võitleb millegagi ja tõstab temperatuuri. Tagasilennul Usbekistanis sai küll tehtud konjakit aga mis hilja see hilja - või oli konjaki klaas liiga väike. Õnneks olime siiski peagi kodus ja kõik oli suurepärane.