Stardipäevaks kujunes üks ilus pühapäeva ja alustasime oma teekonda loomulikult Võrumaalt. Vahva oli see, et kui me kimama panime teadsime ainult kuhu võiks sättida esimese suurema sihtkoha ja selleks märkisime Horvaatia ja järvede park.
Kõik muu kujunes käigupealt ja spontaanselt, mis meie puhul on muidugi täitsa loogiline. Teele asudes tekkis kohe mõte teha selfid igasse riiki sisenedes. Kui algul oli see lihtne siis mida rohkem edasi seda vaevalisemaks pildistamine läks. Näiteks Saksa - Austria piiri ületasime kiirteel olles ja loomulikult polnud võimalik peatada. Samuti nägime ka piiripunkte kus isegi toimus päris tõsine kontroll (nt. Horvaatia ja Sloveenia piiril).
Ette rutates läks reis sõidu mõttes täitsa korda- politseid sai küll nähtud aga õnneks ei pidanud märguande peale kordagi peatama. Võimalik, et nad ei julgenud kasslast ka peatada.
Esimene peatus siis Kaunases, kus viskasime ühe pitsa põske ja edasi teele ... õhtuks siis võtsime plaani peatuda kuskil motellis, et vaadata Brasiilias toimunud jalgapalli MM finaali, kus kohtusid Saksamaa ja Argentiina. Jõudsime kuskil 900 km kaugusele esimesel päeval aga koht oli väga ilus ja päris soodne 15 eur koht ja sisaldas hommikusööki. Mis nii viga?
Järgmiseks võtsime sihi siis Ungari ja Balatoni järv. Vinge oli see (vähemalt Signe arvates), et päevalilled kasvasid nagu rukis või nisu meie põldudel. Eks me siis tegime fotosessioone ja jäädvustasime kollaseid põlde. Mööduvad autod vaatasid küll, et napakad aga mis teha - elamus meil missugune.
Kolmanda päeva õhtuks jõudsime lõpuks järvede parki sest selja taha jäi nii Budapesti kui ka Zagrebiga tutvus. Mõlemad linnad olid loomulikult kaunid ja ilusad. Eriti võib seda märkida Budapesti kohta sest jäima hilja peale ja ööpimeduses oli see linn täies tulesäras - lihtsalt kaunis on vähe öeldud.
Neljas päev möödus meil siis mööda ürgset (kui seda nii võib nimetada) Horvaatia loodusparki mööda tuiates. Pilte sai tõesti tehtud pea iga võimaliku kose ja/või voolava veekohina juures. Mõni juga oli ka hirmuäratavalt võimas.
Õhtuks jõudsime aadria mere äärde aga selleks pidime ületama ühe mäeseljaku ja Signel võttis paar korda ikka junni jahedaks - õnneks mina olin roolis :-)
Viies ja kuues päev möödusid siis mere ääres mõnuledes ja päevitades. Vaated olid tõesti kaunid (mõtlesin loodust).
Käigupealt tekkis mõte võtta ühel hetkel suund Saksa-
Prantsuse piiri ääres olevasse lõbustusparki aga enne pidime käima ka kurikuulsa Bodensee ääres. Teel sinna lummasid meid muidugi mitmed looduspildid - kui neid nii võib nimetada.
Sloveenia - täiesti üllatuslik maa- vähemalt esmapilgul. Ilus puhas ja lopsakate roheliste mäekestega maa, kus hinnatase täiesti vastuvõetav ja inimesed sõbralikud. Viimane tundus eriti ühe vahva telgiplatsi leidmise pärast.
Googedades õhtul enne magamaminekut leidsime, et meie teele jääb üks huvitav koht Austrias - Lühner See
Külake, kuhu pidime suunduma asus mõnusalt sinkavonka tee otsas ja siis oleks veel pidanud matkama tunnikese aga tibid ... olid nõrgad ja valisid gondli. Sõitsime siis sellega üles ja nautisime vaateid, mis pilvepiirilt meile avanesid.
Ühel hetkel olimegi juba Rusti külakeses ehk siis Euroopa pargis, kus hommikul vara õtsid meid vastu lehvitavad printsessid. Ilm sattus esimest korda reisi jooksul küll pisut vihmane aga see meie supertüdrukut ehk siis Jenniferi ei heidutanud. Tegi kõik kõige hullemad atraktsioonid läbi - mina tegin ka. Käisin ühe s koopas tulistamas pätte ja muid pudulojuseid ja siis hõljusin inglitega ning ka ühe bradwursti sõin ära. Aga kõigetähtsam - sain pilt teha.
Tagasiteele jäid meile muidugi teepeale "poolkogemata" outlett ja sealgi kulus meil rohkem kui pool päeva. Ostud jäid küll tagasihoidlikeks aga kõik said mida soovisid. Vähemalt nii ma vaatasin rahakoti järgi.
Oligi aeg hakata kodupoole vurama ja siis me proovisime kui kiiresti kaslane suudab hiilida. Paraku tuli juba 200 peal piirang peale ja rohkem ei andnud gasi juurde panna. Ilmselt oli näha et varu oli küll ja küll veel. Hiljem 140-ga sõites tundus hullult aeglane ja igav muidugi.
Sõites jutti kuskil kella 16.00- st kella 2 - ni olime me juba Warssavist möödas ja otsustasime teha veel ühe põõnamise, et puhanuna jõuda koju. See oli ka õige otsus sest niigi jõudsime koju järgmise päeva õhtuks kella kaheksaks sest poola ja veel hullem Leedu teed ei võimaldanud sellist lennukust, millega olime vahepeal juba harjunud.
Kõik hea - lõpp hea!
