Vietnam 2019

13 ja reede ... - mida kõike võiks juhtuda. Hea kui tegu on ilusa talvise pühapäevaga ja lendu on edasi LOT-Nordica poolt edasi lükatud ainult 2 tundi. Pluss poolele võib kindlasti seda lugeda, et meeste laskesuusatamise teatevõistluset saab kodunt  mõnusalt diivanilt jälgida ning puldist ise häälenuppu reguleerida.

Lennujaama jõudes on taas väike üllatus. Loungis peaks saama veel rahulikult istuda ja tehisliku kamina ees aknast välja kiigata sest lennuaega on veel 40 minutit edasi lükatut.
No mis siis ikka oma lemmik GIN ja Rose toonikul kork maha ja nautima. Tuleb ikka Tallinna lennujaama Longi kiita. Ahvatlevad kiluvõilevad on vitriinis aga veel  ei kiirusta  oma seitsmendat jonnakat maitsemeelt muutma. Seevastu lõhe kalaga snäkke vitsutan küll nii kuis jaksan.

Peaaegu valmis startima kui pea juba GIN-ist soe aga siis ... meie lend juba 21.00- le lükatud. Mis te arvate, kas meil oleks veel variant jõuda Stockholmi Emiratide lennule mis väljub 21.10 ?
Ajavahe tõttu jõudsimegi Stocki 21.00 kuid lennukist maha ja koridoorides joostes kulus veel mõned minutid ning oh üllatust ... meid ei oodatutki ära!
Küll on olla hea ikka flegmaatik :-) Mis seal ikka. Otsime siis uued lahendused ja nii saamegi mõnusa öö veeta Radisson Blu hotellis kuhu meid paigutati.
Tugevamad koksisid enne magamaminekut mune. No ma ei tea mida te võisite maõelda aga siinkohal mängisime piljardit ning hommikul saime saunamõnusid veel nautida koos ujumisega enne korralikku hommikusööki.

Teine katse.
Startisime siis peale lõunat oma 10 tunnisele lennule ja sihtkohaks Tai pealinn Bangkoki. Sealt edasi juba sisuliselt tunni kaugusel ongi meie Saikong.

Esimesed sammud Vietnami võtsid aega. Just nimelt aega sest üli hästi töötab neil ressursi koormamise võime. Lühidalt saab väita et ressursiks on ininrne ja neid siin jagub Tööd on kõigile ja sellise mulje oskavad nad hästi jätta. Kokkuvõttes läks peaaegu kolm tundi enne kui lennujaamast välja saime.
Mis toimus lennujaama ees... seda on raske sõnadega isegi kirjeldada. Nagu mesilasparv oli ümberringi, kõik tahtsid sind kuhugi viia. Aga mis põhiline ... väljas oli mõnusalt lämbe. Oh kui mõnus on ikka soe õhk :-)
Esimene hotell "Sunland" ei olnud kaugel ja selline pooletunnise põneva sõidu järel olimegi koha. Miks põneva sõidu järel? Noh see on omaette vaatamisväärsus mida isegi kogeda on veel lahedam. Liiklus sujub võiks selle kohta öelda kus põhimõtteluselt reegleid pole või siiski... reegel on see, et sa oead liikuma ja arvestama seejuures teisi. Kui keegi tahab vastassuunas sõita siis ega keegi ei pahanda, las ta sõidab.
Meie aga võtsime hotellis basseini ääres loomulikult mango smuuti ja lasime kohe päikse vine saatel silma looja. Ega Saigoonis ehk uue nimega Ho Che Minis päikest väga paistagi. Vähemalt 11 miljoni elanikuga linn - üks elanik pidi arvestust pidama- ei kannata välja sellise sooja ning tuuletu õhu käes vingugaasi ja see kõik tekitab vine.
Kui ärkame, siis võtame peale  Vietnami kesise sauna, kus 50 kraadi sees, suuna kõhtu kinnitama linna peale.
Vietnami toit pidi olema üli hea. Ootused olid kõrged ja seepärast iga liigne hea väljanägemisega koht ei sobinudki. Siinkohal võiks öelda, et söögi kohaga on tavaliselt nii, et tark ei torma ja loll jääb hiljaks. Väike tõetera sobis ka meie õhtusesse söömisse.
Peale seda, kui ka Jaanus sai oma supi kätte jalutasime edasi ning sattusime tõelise kõrvaltänavale, kus oleks saanud kohalikele mõeldud suupisteid. Põhitänaval müüdi suppi 120 kilo eest siis kõrvaltänaval sai ka 50 kilo eest.
Miks ma räägin kilodest. Noh raha mõõdetakse siin peaaegu, et kilodega sest 1 euro maksab ca 35 000 kohalikku. Näiteks nägin ehtsast maonahast püksirihma ja see maksis 1 400 000 kohalikku. 

Õhtut lõpetasime sisuliselt Vietnamlaste näpuosavust proovides. Ainult mina "julgesin" meest proovida. Nagu öeldakse, kes meest on saanud, see enam naist ei tahagi. Ühesõnaga varbad muditud lonkisime magama sest järgmine põnev päev oli ees ootamas.

2 päev
Ärkasime varakult sest päike tõuseb  ca kuue ajal ning kui linn kihama uuesti hakkab tuleb ka ise selles osaleda. Hommikul varakult ootas meid ees reis Mekongi tripile ja kogunemikohta  pidime oma kotikestega jalgsi marssima. Läbi rahva maasi ja mopeedise vahelt teed ületades on see palju põnevam, kui arvata oskate.
Mõnetunnise sõidu järel visatigi meid bussist välja ja saime tripiga alustada.

Alustasime meetee joomisest ja kohalikud lõid lahti mandariinikeeles laulu ja näitasid erilisi pille, mis taustaheli tegid.
Seejärel suundusime rohekale jõele paadiga sõitma, Vietnami mütsid pähe ja üks kohalik naine aerutas kõigest väest, sest neli paksu olid paadis. Sõit ülitore, aga natuke lühikeseks jäi sest kohe aeti paadist välja ussinapsu jooma.
Tutvustati kookose kommi valmistamise tehnoloogiat, kus kogu protsessile pilgu peale heitsime. Naine, kes nädal aega komme teeb, saab selle eest  40 dollarit palka.

Noja siis, kaks julget Eesti naist Signe ja Diana haarasid võimalusest kinni ja panid omale anakonda ümber kaela. Hirm sai võitu ja tegelikult oli äge kogemus, ussike seekord tagasihoidlik sest liiga kondised tükid olid vist.

Ees ootas meid lõunasöögiga pomelo saar, kus tükk tegu oli uskumisega, et pomelo niimoodi puu otsas igavledes ühe kaupa kasvab. Söögi kõrvale saime 50 kilo (raha) eest tellida pomelo värsket mahla, mis oli väike üllatus - pagana hea.

Õhtu naelaks kujunes külarahvakeskel söök ja ööbimine. Saime ise oma väikeste näpukestega kevadrulle meisterdada ja neid hiljem süüa ning muidugi sai selgeks  "moi hai ba ...joo" ning muudki keeleõpet. Aru ei saa miks peaks samaka kilekotti toppima aga ju siis lisab see seltskonnas põnevust, kes on parim ja täpsem pitsitäitja.
Ps küla baaris purk õlut maksab 20 kohalikku  ehk  ca 76 euro senti.

3- päev

Sündmused hakkasid pihta kui päev polnud veel alanudki. Kuna meil oli  ööbimine kohalikega agulis, siis külaelu käis ka öösel. Sõideti paatidega, rolleritega, pigistati mune, keegi karjus ning ka kuked tahtsid olla isased. Kella kolmest alustasid kiremise proovidega, et olla peaesinemiseks valmis.

Igal-juhul panime klapid pähe ja nii leevendasime selle mure. 

Meie Signega ronisime üksteise kaissu ja silmad kinni, kuid Diana ja Jaanus lasid ka soovimatud külalised tuppa. Tõesti siin Vietnamis on vist kassid nahka pandud ning seepärast on ka rottidel pidu.

Peale kerget hommiku einet  ja kirevaid ööelu sündmusi jagades aetigi meid paati ning päev võis alata. Esmalt väike jõeturg, kus saime otse paatidega trippides kogeda mida tähendab, kui paadi pealt saad osta teise paadi pealt mangot, ananassi või mis iganes puuvilja. Meie proovisime ära muidugi ananassi ja mango. Puuviljad nagu kaldalgi aga ostmisvõlu natuke teise nurga pealt.

Järgnes rattatripp keset kohalikku küla, kus nende jaoks täiesti normaalsed elutingimused ja meie jaoks  atraktsioon, mida kõik ilmselt ei taks  halvimaski unenäos kogeda. 

Saime muidugi maitsta "piimaõuna". Puuvili, mis seest valge ja mahlgi samasugune valge- mida kõike me issanda loomaaias ei kasva.

Piilusime sisse ka riisi nuudli "tehasesse". Väga lihtne tehnoloogia. Ostad siit nuudlid ja müüd Euroopas 200% juurdehindlusega. 

Kohalikud valmistasid seda käsitöömeetodil  - jahvatati riis, millest tehti riisivedelik ja see läks pannile kergelt küpsema  ning seejärel kuivama. Kuiv "riisi pannkook" keerati juba nuudliteks.

Seekord oli õhtu naelaks külastus rahvusparki, kus metsaalaune vesi kasvas vetikate all või kuidas seda ikka teisiti nimetada. Saate paremini piltidelt aimu. Tripi juures oligi eriline see, et sai teha erilisi pilte ;-)

Õhtu veedame  Chau Doci linnas, mis erilist muljet ei jäta. Kui siis ainult linnapeal rahvakohas võetud eine, mille eest tuli välja käia 35 K kohalikku ehk 1 euro.

7- päev

Kogenud rollerihundid kimasid jälle teele avastamaks Vietnami saare kõige vingemat loomaparki ehk safarit. Vahel on probleemiks see, et ootused on liiga kõrged või siis varasem positiivne kogemus on liiga äge mälestus. Ühesõnaga eestlased, kellega kokku põrkasime kiitsid väga safarit ja meiegi läksime õnge.

Pilet safarisse polnud ka kõige odavam ja hinna kvaliteedi suhe mängis ilmselt minu jaoks rolli sest mida me siis nägime … puuri pandud loomi, mida nimetati safariks sest liinibussiga veeti mööda "safarit".

Kui asja nimetus oleks loomaaed, siis ma saaks aru ja annaks punkte rohkem … eriti kui väikeste lastega saaks loomaaeda minna.

Sealt edasi võtsime suuna Starfishi randa. Üllatuseks pidime sõitma ka ca 10 km liivast või mis iganes teekate see oli.  Teepeal käis kohati ka huvitav ehitus keset metsa - sellised linnakud üles löödud ja ootas ainult inimsipelgaid sinna sisse.

Rand ise oli suhteliselt korralik ja starfishe ei pidanudki taga ajama vaid neid kubises ümberringi.  Pildiseeriate tegemise järgselt oligi päev õhtus ja suund jälle krevetisöögi koha poole.

MA ei tea kuhu Jaanus selle kõik toppis aga kala ja kreveti lett tühjenes märgatavalt. Ega isu ei anna häbeneda - tean seda enda näite varal … kui ikka on mango isu, siis tuleb niikaua süüs kuni isu kaob :-)  kui kaob!

Terve päeva trippisid Dima ja Sonja . Jekaterinburgist ka meiega kaasas.