TÜRGI

Seekord uskumatult varakult (veebruaris) ostetud reis tõi meid teistkordselt Türgimaale. 15-22 oktoober langes  enamvähem koolivaheajale ning lapsedki said meiega kaasa. Igalühel omad ootused pakkisime kohvrid ja krabasime hunnik raamatuid kaasa, et saaks lugeda ja puhata. Takso viis meid vähem kui 8 euro eest lennujaama ja kella 16.30 paiku väljuski lend. Kolm pool tundi lendu ja Türgis me olimegi. Seekord anti pisut ka hamba alla ja see tegi pisutki lennu huvitavamaks. Jaanus krabas muidugi Rummi ka lennujaamast kaasa sest kuidas sa ikka kuiva kurguga lendad.

Mis meid siis Türgis ees ootas! Muidugi reisikorraldaja, kes oli suhteliselt rõõmsameelne ja rääkis isegi eesti keelt. Hüppasime siis bussi ja panime Kemeri poole ajama. Meie hotelli jõudsime ca 2 tundi hiljem. Saime teha veel ühe öö söögi, mis eriti sööma ei kutsunud sest nuudlid ja supileem ei vastanud just ootustele. Pimedas koperdasime siis majutuse poole ja väga huvitavalt oli sel hotellil majakesed territooriumil. Meie saime ka väikse lisatasu eest korteri, kus siis kaks magamistuba ja elutuba. Ainukeseks puuduseks võib lugeda ainult seda, et külmikut ei täidetud jookidega.

Hommikul ärgates oli lahe ikka päikest imetleda ja nautida. Päeval keris ilm üle 25 kraadi, mis muidugi oligi piir sest muidu oleks liialt kõrvetanud ja raske oleks võrkpalli mängida.

Teine päev tõi meile üllatust. Lubati pisut ilma muutumist ja sadu ja nii see oli - teadjad oskasid muidugi rääkida, et selline ilm oli viimati 2006 aastal. Vihma ja tormi sai meiegi silm imetleda sest lained, mis merel valitsesid olid vägevad. Paadisildadelt lauad uhuti minema ja lendasid pilbasteks ning puudelt lendas oksi ja muud prahti. See oli lahe vaatepilt aga hotelli koristajatel ei vedanud. Signe ja teised semud ostsid selleks päevaks Türgi sauna väljasõidu kuid buss järgi ei jõudnudki ja pettumus oli suur.

Järgmisel päeval säras muidugi päike ja nagu polekski midagi vahepeal toimunud. Käisime veel bussiga Kemeris väikest shopingu turniiri tegemas. Ostud sel korral olid tagasihoidlikud aga mingi 150 eurot ikka kulus ära sest lastel on iga uus asi põnevust tekitav.

Õhtud sisustasime peamiselt kas väikest viisi lobisedes või siis kerge kaardimänguga. Ühel päeval oli muidugi hotellis ka show kus akrobaadid tegid seda milleks nad olid treeninud. Ilus oli vaadata kuidas kehad võivad painduda.

Söögiga sai ka igati rahul olla sest ikka ja jälle leidis midagi uut ja põnevat. Lamba kotlette, kebabit või ka kala jääb kindlasti nüüd kõht taga igatsema.

Berliin 2013 ja topeltmaraton

Kas me oleme normaalsed?
Nii mõnigi esitas selliseid küsimusi, kui plaani sai võetud teha kaasa topeltmaraton (laupäeval rulluisutamine ja pühapäeval jooks).  Mina olen leidnud endas lüliti "mõnna elu" ja selle sisse lülitanud. Tegelikult tunnen vahel, et see päris hea pole sest liiga tuimalt sai ka Berliini lennatud - ei mingit erilist ettevalmistust ega ka eesmärke.
Väga raske on ennast ka stardipaugu järel kokku võtta aga üks asi on hea ... suhtumine. Tuleb mis tuleb ega maailm kokku ei varise kui ei tulegi midagi head.

Lend algas kenasti Tallinnast Riia ja Berlini suunas - väljas kerged soojakraadid ja viimane nädal möödus laus puhkuse all kuna oli pisut sajusem ja jahedam. Aga üldiselt oli super ilm sel aastal, mis võimaldas igasugust sporti teha.
Berlinis ei olnud kõige soojem aga päeval selline 14 kraadi ja päikest oli keskmiselt rohkem. Jaanusel oli super hea hotell kinni pandud ja meie kahesed toad olid superluksid (Berlin City Hostel). Reedene päev nagu ikka - kõigepealt stardinumbrite järgi, siis söök, hotell, kerge sörk ja muud naljad.
Rulluisutamine. Huvitav tunne oli minna starti. Tunne nagu läheks trenni või midagi taolist. Ei mingit särtsu või võistlusärevust. Nagu traditsiooniks saanud siis ikka oma B grupi tagantotsast starti. Väike kiiksuga mõte oli, et äkki paneb esimene grupp eest minema aga nagu selgus ... olen aastatega vist pisut arenenud ja ei mingit probleemi hoida esimestega silmsidet. Miski pärast ei tahtnud kogu sõidu vältel minna grupi etteotsa. Pisut jäi muidugi kripeldama, et magasin maha ka lõpu aga mis sellest kui olekski lõpetanud esimese 20 seas - midagi erilist ei oleks see juurde andnud sest sel aastal oli grupi aeg vähemat minutijagu aeglasem.
Õhtul jälle pastad sisse ja pikisilmi põnevat jooksu ootama. Põnevaks see kujuneski sest esmakordselt läbida jooksumaratoni on kindlasti parem kui kümnendat korda. Esimesel korral on kõik põnevam ja ilmselt juba ootad, millal võhm saab otsa või millal kramp kuskilt kimbutab. Tegelikult kujuneski nii, et pool distantsi on ikka täiesti kukepea ja isegi pissile ei pidanud minema. teisel poolel läks aga samm töntsik kuna kerge jalga silkamist hakkasid segama nii mõnedki võimalikud krmbikesed. Pöidlad pihus tuli üritada rahulikult säästu reziimiga lõpupoole tiksuda ja iga 4-5 km järel mingi geelike sisse imeda. Kui juba 30 km köitis siis oli tunne, et kohe on lõpp ja tagasi ma enam ei pööra. Ja nii läkski 37-40 km olid meie pöidlahoidjad ka veel rajal ja lõpp tuli sisuliselt selg ees vastu. Aeg 3.37.22 oli päris hea tulemas! Arvestades treenitust :-)
Hea fiiling ja mõnusad kanged jalad sai ka mõneks päevaks!
Seltskond oli taas äge ja Saksapärases kõrtsus õhtune tants tegi ka olemise toredaks.

Happy day!

Millest küll kõik algas? Kas meie elu polnud niigi juba põnev?  Nagu öeldakse: kus on sinna tuleb juurde ja kes teeb - see jõuab.

Bridgiti meelekindlusega sai tema unistus ühel hetkel tõeks. Peaaegu 6 - kuud otsisisime endale väikest beebit! Ühel ilusal päeval oligi  Facbookis postitus, et meil nüüd sündis ja täiesti võimalik valida endale üks tore perekonnaliige - tervelt 9-kutsika seast.
Meie lapsuke sündis siis 14 märtsil 2013 aastal. Soovisime juba esimestel päevadel näha ja õnnestuski ca 10 päeva peale sündimist oma lemmik välja valida.
Esialgu ei olnud isegi kindlat valikut kas poiss või tüdruk. Siiski tegime otsuse, et kumbki meist nii kiirelt vanaemaks või vanaisaks ei soovi ja seega valisime poisslapse.
Veel tuli kannatada 2 ja pool pikka kuud enne kui lapsuke meile loovutati.


1- päev (see oli 21 mai) olime me selleks päevaks valmis. Koju tõime me siis beebi koos Signega ja kui autoga olime jõudnud Nõmme keskuse juurde hakkas pihta hull hädakisa. Kisa, mis oleks summutanud kiirabi või politsei sireeni. Õnneks polnud koduni väga pikk sõit ja kohe kui toas mõned tutvumisringid tehtud oli kõik taas rahulik. Esimene öögi möödus suhteliselt rahulikult, kuigi terve esimene nädal käisime ka öösel ühel pissiringil.

Kuidas siis nime valisime?
Nimevalik ei olnudki lihtsate killast. Nimekiri variantidest oli küll piisavalt suur ja pikk kuid valikusse sõelusid ikka Hugo, Bruno ja Happy. Kuna plikadel olid koolivennad Hugo ja Bruno siis valisime oma õnnelikule poisile nimejs HAPPY!
Meie poisil on ikka tõsine iselooma aga Beaglitel ongi omad instinktid ja jahti nad ilmselt oskavad pidada. Kui Happy midagi suhu võtab siis meelsasti alla kugistab ja naljalt kätte ei anna. Küll on ta söönud vorsti maitselisi kilekotte ja muid põnevaid asju.

2012/2013 TAI

Naised limpsisid ja limpsisid  MaiTai-d kuni peas käis kõlks- tuleb sõita Taisse. Nagu ikka - mõeldud, tehtud. Põgenesime Eestist siis vahetult enne jõule ja seega jäi jõuluvana pikkade näppudega ning vitsa polnud kellegile anda.
Niisiis ostsime lennupiletid ja naised punusid kuskilt esimesteks öödeks ka pesa või peatuspaiga. Sõit algas nagu ikka viimasel ajal Riiast, kuhu sõitsime siis Jaanuse bussiga. Seekord muidugi oli ka Jaanus kaasas.
Lennuk muidugi tegi ühe peatuse Usbekistani pealinnas Taskendis. See oli üllatus, kui ka seal oli lumekirme maas ja hullem oli muidugi see, et lennujaamas tehti suitsu ja seal haisese ikka täiega. Tunnikese peatuse järel jätkasime lendu "vaba maa" poole. Thai tähendb siis kohalikus keeles just vaba maad.
Mis Te arvate kui palju elab 514 tuh m2 pinnal rahvast? Õige vastus on siis üle 66 miljoni.
Meie maandusime siis kohaliku aja järgi orienteeruvalt õhtul 7-8 paiku ja esimene soov oli saada bussijaama, et suunduda pealinnast Bangkokist lõunasse ca tuhande kilomeetri kaugusele Phuketisse.
Lennujaamast väljaastudes oli tunne nagu satuks kuumaõhu puhuri alla. Kummaline tunne oli kui soe tõmbetuul käis läbi ihu... samas mõnus :-)
Otsisime takso, kuhu mahuks meie kogu sitmeliikmeline pere. Õnneks oli üks Toyota käepärast kuhu sai pagassist lisa kaks tooli üles tõmmata ja 3-last sinna paigutada. Lisaks meie mõnusad kotid ka muidugi.
Taksojuht oli sõbralik ja vähese ingliskeele oskusega mees- ilmselt siiski oskas sama palju seda keelt kui mina või siis mine tea- igatahes mina aru ei saanud, mis ta rääkis. Siiski saadi aru ühel hetkel, et ta on valmis bussijaama asemel minema meiega ka 12 tunnisele autoretkele ja sõitma otsejoones Phuketile. Aga mis meil sai selle vastu olla.
Kui hommik koitma hakkas oli meie sõidutempo kõvasti langenud sest üritasime lõigata vist otseteed mööda. Igaljuhul ostis meie taksojuht ka ühest bensukast kaardi  ja uuris kuhu me ikka sõidame. Taksojuht tundus olevat nagu tõeline eesti mees, ega siis teed pole mõtet küsida ka ja ikka tuleb ise proovida. Oli, mis oli aga kohale me jõudsime.
Hotell kuhu maandusime vajas muidugi otsimist sest meie taksojuhil oli ilmselt ööseiklustest ja unesegaduses raske aru saada kuhu peab meid toimetada. Lõpuks kui hotellis asjad maha saime kargasime kohe kohalikku basseini sest siin on see vesi ikka mõnusalt soe.
Esimene päev läks meil super hästi! Taevas oli pilvevines ja isegi väike sadu käis korraks üle. See oli ka ainuke päev sisuliselt kus pilvi nägime. Vaatamata pilvkattele olime õhtuks kergelt punakad ja tänasime õnne, et päike ei lõõmanud.
Paar päeva ühe kohapeal peesitatud suundusime kõrvalasuvasse külakesse millel nimi siis KarolBeach - külake mis oli juba turistidele orienteeritud ja märksa puhtam ja ka selgema mereveega. Seal sai siis nautisime juba täiega ka veeprotseduure (purjetasime laineharjal jne).
Kõik huvitavad asjad tuli ära proovida ja nii ka meie. Ostsime siis huvitava puuvilja mida nimetati küll omamoodi aga meie mõistes oli see haisuvili. See haises ikka täiega rõvedalt sest üritasin nina kinni panna ja süüa kuid ikka käis see lehk ülepea.
Sportimisvõimalused olid Tais pisut nigelad. Tegime küll mõned jooksud kuid ega suurt teha ei kannatanud sest rahvamass ja autoteed ei andnud piisavalt motivatsiooni jalgu kõhualt välja võtta.

Mis veel Tais oli iseloomulikul silma häiriv? Eks ikka elektriliinid tänavatel. Selline tunne, et iga mees viis endale kilomeetrite pikkuseid juhtmeid otse Tallinnst Pekingisse. Kõik see juhtmete kimp lookles elektripostide otsas ja silmaröökivalt inetut vaadet pakkus.
Aga meie ei lasknud sellest ennast häirida ja ossime kas mangot või jääkokteili ning jälle oli elu nagu lill. Peab mainima, et banaani pannkoogid olid ka võrratult head. Või oli siis meil kõht niivõrd tõhi ja nädal aega ei olnud ühtki teist pannkooki saanud.
Ühel ilusal päeval sõitsime muidugi PhiPhi saarele. Silme ees olid ilusad kilomeetrite pikkused liivarannad, kus rand on täis naisi kes ei pea kandma ihukatteid. Palmide all pakutakse jahedat karget õlu ning värske õhk puhastab viimsedki kopsudesse sattunud millimallikad.
Randudes tundus, et meid toodi kuhugi just sõja üle elanud Vietnami saarele. Lapsed nimetasid seda muidugi veelgi karmimaks "Pommi auguks".

Tegelt polnud hullu midagi, kui just solk ei voolaks tänaval ja see ei voolaks otse merre kaladele toiduks. Veetsime saarel siis kaks ööd ja muidugi ka päeva. Öösel kummitasime võõraste hotellide basseinides ja ajasime turvamehi pisut ärevaks. Ühel päeval tegime muidugi ka paadi tritti ja külastasime väikseid saarekesi nt. Monky beachi. Vaated väikesaarte vahelt purjetades olid muidugi just sellised mida filmidest võis endale ette kujutada. Keset merd tõusevad otse taevapoole 100 meetri kõrgused tornid ja meri üritab altpoolt uuristada neid ja allapoole kukutada.
Uue aasta vastuvõtmiseks ostsime piletid nn. ööbussi ja kimasime jälle 12 tundi tagasi põhja poole. seekord saime pisut rohkem sõitu nautida ja isegi silma looja lasta.
Linn nimega Pattaya oli ka omasjagu kummaline oma transvestiitide ja muu meluga. Meie muidugi käisime ära ka transvestiitide showl ja ei pidanud pettuma. Selle raha eest oli ikka vaadata ka midagi. Mehed, kes siis olid ennst korralikult üles vuntsinud andsid ikka paljudele naistele silmad ette. Kuigi see kõik oli tehis ehk siis mõistus sai aru - oli siiski vahva vaadata naist ja samas ka meest.
Uue aasta võtsime vastu ranna ääres meeletu rahvahulga vahel ja ilutulestikku vaadates. Pauke lasti muidugi nii kuidas jumal juhatas ning kindlamalt oleks ennast tundnud kiiver peas.
Päevad Taimaal läksid tõesti kiiresti ja nautides. Mis veel tuleb ära märkida on muidugi Tai pärane söök. See pakub pea igal sammul elamust sest need võrtsid hävitavad ära isegi kõige kangemad patsillid. Väljaarvatud õhe mille mina ülesleidsin viimasel õhtul sest enne äralendu hommikul hakkasin tundma, et organism võitleb millegagi ja tõstab temperatuuri. Tagasilennul Usbekistanis sai küll tehtud konjakit aga mis hilja see hilja - või oli konjaki klaas liiga väike. Õnneks olime siiski peagi kodus ja kõik oli suurepärane.