Kaalusin vaikimisi topeltmaratonil osalemist. Kuid lõpliku otsuse langetasime ühel jaanuarikuu õhtul, kui läksime Kuusiku tänavale Jaanuse olümpialt (veteranide) saadud kuldmedalit tähistama. Loomulikult tulevad kõige paremad mõtted ja ideed just šampusepokaale kokku lüües. Sedasi sündiski meie kindel otsus (mina, Diana ja Tarmo) osaleda Berliini rulluisu-ja jooksumaratonil, läbida kahe päevaga kokku üle 84 kilomeetri.
Taaskord alustasime sõitu Rollerblade bussiga, esmalt Alustasime reisi neljapäeva õhtul kella 17 ajal Tallinna sadamast, kooseisus Signe, Marko, Diana, Jaanus, Tarmo, Ene, Danila, Kaur Stokholmi suunduvale reisilaevale.
Lõbusalt seigeldes jõudsime Berliini hostelisse plaanitust hiljem, reede öösel kell 2. Kui nüüd aus olla, siis peatuspaik ehmatas tõsiselt – sisenedes nii-öelda reseptsionisse, leidis aset töötajate pidu, kus lauad olid täis pudeleid, rokkmuusika põhjas, administraatori leidsime öö hämaruses kallimaga musitamas ning lõpuks leidis ta aega ka meiega tegeleda:) Hostel oli seljakotirändajate tüüpiline peatuspaik, kus öömaja raha sai teenida ka koristades. Kuid meil oli uhke apartement XL, kus voodikohti 8le sportlasele.
Laupäeval peale hommikusööki tegime Dianaga linnas kerge jalutuskäigu, siis pasta, väike puhkus ja ettevalmistused rulluisumaratoniks. Mainimata ei saa jätta kõige tähtsamat, et kolm tu
ndi enne starti hakkas sadama vihma, paduvihma – see oli uskumatu! Me kõik ju olime nii väga oodanud Berliini rulluisumaratoni, teinud suvi läbi selleks trenni, et nautida kiiret sõitu, tulemuseks parem aeg. Loomulikult olid meie kõigi illusioonid purustatud, jäi vaid loota, et suudame paduvihmas vältida kukkumisi ning õnnelikult finišini sõita.Startisin seekord D grupi eesotsast, stardipauku oodates tundsin ennast suhteliselt hästi (loe:suur pabin puudus) kuna teadsin, et sõit tuleb vihma tõttu rahulik. Start, kell käima ja nii võis alata veelompides rulluisutamine. Ühtlasi sain esimese sõidukogemuse vihmaga. Esimeste meetritega sai selgeks, et rulluisutamise asemel tuleb hoopis sibada ja väikeste kõrvaltõugetega edasi liikuda. Olin ikka väga ettevaatlik ja kaalutlev, kui kellestki mööda läksin – ei ole ju mõtet rapsida, pealegi tark ei torma, eriti vihmas:) Põnevust pakkus ühelt sillalt laskumine, kus oli vajadus natuke pidurdada, aga pidurdada ei õnnestunud. Pidurdamise asemel viskas külje ette ning libisesin kümmekond sendimeetrit edasi – nagu lehm libedal jääl:) Lõppkokkuvõtteks pakkus vihmaga sõit piisavalt feelingut ja mulle meeldis, kuigi vabatahtlikult rohkem ei uisutaks läbi lompide. Rahuliku sõidu tulemuseks aeg 1.46. Tänu vihmale sai kokku hoitud hulgaliselt energiat jooksuks, sest pulss oli madal nagu lihtsalt kulgemistel ikka. Paraku ei läinud kõikidel sõit ilma kukkumisteta, ka akrobaatika-ja tasakaaluoskused said rajal korduvalt proovile pandud.
Õhutul maandusime seltskonnaga itaallaste juurde pastat sööma, et jooksuks energiat koguda.
Teenindus ei olnud nüüd kõige kiirem – kui andsime märku, et ootame jätkuvalt sööki, saime vastuseks - PIANO ja nii mitu korda:) Aga minu mitme juustuga pasta oli maitsev, isegi väga!
Topeltmaratoonarid läksid koju magama, kõik ülejäänud linna peale pidutsema nagu kombeks.
Öö kulges rahutult, sest akna all toimus pidu ning meie võidukad rulluisutajad saabusid riburadamisi ööklubist koju. Ärkasime kella 6 ajal, Marko tegi mulle suure hoole ja
armastusega pannkooke, mis olid küll väga maitsvad, kuid viimased sõin vastutahtmist ning teadmisega, et üks söömata jäänud pannkook võib saatuslikuks saada. Kõht täis, siis tegin kerge vaseliinitamise, lihastele capsicum, riided selga, uued sokid jalga, number ette ning alles siis jõudis kohale, millega ma ennast sidunud olin. Minus valitses teadmatus, mis mind ees ootab, kas suudan, hirm - kas pean lõpuni vastu. Ma ei ole juba väga ammu ennast nii ebakindlana tundnud. Teisalt janunesin selle kogemuse järele, loobumismõtteid ei tulnud üldse pähe.Sörkisime Diana ja Tarmoga starti, vihma sadas, vaid 10 soojakraadi, rõske - stardipaika jõ
udes olid jalanõud juba marjad. Stardikordidooris saime veel peaaegu 30 minutit seista, sest olime viimases H grupis ning olime sunnitud ootama mil stardipauk antakse gruppidele A, B, C, D, E, F, G. Infoks veel nii palju, et jooksumaratoni stardis oli üle 48 000 inimese. Stardipauk antud ja maratonijooks algas, esmalt suhteliselt rahulikult, sest olime kõik külg külje küljes kinni. Oli ka neid inimesi, kes esimesel sajal meetril põõsastesse ennast kergendama jooksid - närv ei pidanud vastu!Jooksin ja jooksin, esmalt ei osanudki, kas tõsta tempot või võtta samm aeglasemaks. Esimeseks mõõdupuu oli 30 minuti, vaatan mitmendale kilomeetrile ma jõuan ning ühtlasi jälgin tempot. Jõudsin täpselt 30 minuti pärast 5ndale kilomeetrile ja tundsin, et eelnev jooksutempo sobis mulle ning jooksmist võis edasi nautida. Kulgesime mööda Berliini tänavaid, mida nüüd joostes oli aega lähemalt vaadata. Rulluisumaratonil suudad jälgida vaid looklevat teed ning kiikad eespool toimuvat, et vältida kukkumisi. Tänavad olid rahvast pungil, inimesed elavad emotsionaalselt kaasa, pakun, et igal viiendal kilomeetril mängis ansambel – kõik see kokku tegi ülimalt laheda enesetunde jooksmiseks, nagu oleksin tõeline tippsportlane:) See kõik annab tohutult jõudu nagu lendaksid! Juba 8ndal kilomeetril elasid meile kaasa meie hooldus/ergutustiim jalgratastel – Marko, Jaanus ja Ene. Omadelt ergutushüüdeid kuulda oli ülimalt motiveeriv. Nii ma siis jooksin omas tempos, igal viiendal kilomeetril oli joogipunkt, kus ennem seda sai energiageeli suu täis võetud, alla kugistatud, vesi peale ning täiskäik edasi – ja nii iga 5 kilomeetri tagant.
Ma pole elu sees nii palju geele siss manustanud, kui maratoni ajal. Aga ilma energiageelideta maratoni ei jookse!! Edasi jäin ootama 30 kilomeetri silti, sest tahtsin näha, kas 30 km murrab mind või mitte. Eelnevalt oli ju kuuldud hirmujutte, kuidas 30-ndal kilomeetril tuleb "suur sein", totaalne nõrkus, väsimus ning oht vastupidavuse katkemiseks. Kuid minu võit, seljatasin võidukalt 30 ja ka 35 kilomeetriposti, ilma seinata. Ainuke, mida alles 35 km tundsin, et samm läks natuke raskeks - kuid vaid hetkeks. Sest taas nägime rajaääres meie ergutustiimi jalgratastel, mis andis tohutult jõudu edasiliikumiseks - pakatasin energiast ja headest emotsioonidest - sain Markolt 38 km ühe musi. Viimased kilomeetrid läksid lennukalt, aga viimased 200 meetrit tundusid ikka imelikult venivat. Brandenburgi väravate juures tegin õnnelikult võiduka hüppe, mille Marko pildile sai ja nii ma finišis olingi! Aeg 4.16 – siiras rahulolu ning sain oma esimese medali jooksumaratoni läbimise eest. Tunne oli vägev, mis mind valdas - topeltmaraton tehtud laus vihmas! Ma sain hakkama, eesmärk täidetud , ma ei kahetse oma otsust ning olen jälle ühe väga erilise kogemuse võrra rikkam ja mis annab jõudu igapäevasteks 
toimetamisteks!Mina, Diana ja Enel oleme Eesti esimesed tublid nais topeltmaratoonarid.
M Koht Nimi Rull-nr Jooks-nr sünniaasta Rull Jooks Koondaeg
4. Enel X1921 F4138 1979 01:28:40 04:11:02 6:51:077.
Diana X1833 F3800 1976 01:40:06 04:06:26 7:07:089.
Signe X2838 F7879 1978 01:46:34 04:16:32 7:28:55
Järgmisel päeval oli raske käia treppidest ülesse ja alla. Sulevi hea soovitus peab paika, et trepist tagurpidi alla tulla on oluliselt parem.
Ma ei saa mainimata jätta, et koos Markoga sai suvel puhkuse ajal Lõuna-Eestis Haanjamaa mägesid vallutatud – joostes, matkates ja rattaga sõites, vahel ka mitu korda päevas. Eduka jooksumaratoni võti!
Ma usun, et suutsin topeltmaratoni läbimisega teisi rulluisutajaid julgustada seda
teekonda ette võtma. Mis esmapilgul tundus ka minule täiesti võimatu, kuid ka võimatud asjad saavad teoks ja pakuvad oh kui palju rahulolu! Maratonijooks ei ole üldse nii raske, kui räägitakse, päriselt ka!Topeltmaraton oli võitlus enesega, võimalus oma piire tunnetada ja puhas eneseületamine.
