Ühel lahedal suusapäeval sattusin Indrek Klampega suusatama ja rääkis, et käis Vomaxis pisut ennast kontrollimas ning mida kõike ei avastatud. Peale seda mõtlesin, et testiks ka ennast. Oli see hea või halb aga tükki kindlasti küljest ei võtnud.
Sain teada, et olen pisut vanemaks jäänud ja midagi head loota pole. Kopsumaht pole muidugi suurenenud ja oma 4 liitriga andis hapnikutarbimine Vox vaevalt 48 pügalat täis. Ütleme nii et kui tippsuusatajatel võib see olla 90 kandis siis jääb mulje, et olen tavapärane suitsetav suuskadel pingviin kes mõtleb vahel, et on tegija.
Ühesõnaga treeni palju jaksad see eriti paremaks minu puhul ei muutu ja häid tulemusi loota pole. Seega on parim spordiala naistega saunas käimine.
Pulsivahemikud treenimiseks sain ka muidugi teada - vastupidavuse suurendamiseks on parim hoida siis pulss 135- 148 vahel (141 oli siis aeroobse piir)
148- 161 pulsiga võib teha sisukaid trenne ning sealt kõrgemale juba intervall trenne.
Mingil põhjusel jäi laeks muidugi 169 aga võibolla sellepärast, et hommikune aeg ja organism polnud veel korralikult ärganud.
Nii, et veel sobib trenni teha aga muidugi vererõu alandajaid pidin juba võtma kui võistlemiseks läheb!
kolmapäev, 30. detsember 2009
kolmapäev, 23. september 2009
Berliini Rulluisumaraton 2009
Siit me jälle tuleme. Seekord ei tekkinud odavat lennupileti varianti ja otsustasime seigelda mööda Poola teid ning lennata Rollerblade bussiga. Reisiseltskonnaks siis Diana, Jaanus, Ants, Kert, Tõnis Paalme, Mart Markus ning loomulikult meie Signe ja Marko.Traditsiooniline esimene peatus – Pärnu Hesburger. Seekord ma ennast ei traumeerinud (arvestades Italiano sõitu) siis burksi asemel pistsime Signega Wrapi naha vahele. Lätis jätsime kaupmehed pika ninaga ja peatusime mõistagi Kaunase ostukeskuses, kus tegime õhtusöögi. Teadlikult tuli vältida jällegi saia pugimist.
Poolas ootas meid ees ööbimine. Poola hotell pakkus hommikusöögiks pooltoorest ülesoolatud muna, umbkeelselt kurjalt teenindajalt saime vihaseid pilke. Putru, mida kõik sportlased pikisilmi ootasid paraku meile ei pakutud. Kohvist ei maksa üldse rääkida, läbipaistev lahja lahustuv kohv – ei taha küll viriseda, aga see tõesti polnud kohvi. Õnneks päästis hullema kodunt kaasa võetud müsli. Kindlasti ei saa mainimata jätta Poola teeääres seisvaid „tüdrukuid“, kes ennast müüa üritasid. Ausalt öeldes nägid nad lausa jubedad välja, üks volüümikam, kui teine ja moest või riiete kokkusobivusest polnud neil ka ilmselt õrna aimugi. Mnjah, igal inimesel oma saatus.
Berlini jõudsimegi orienteeruvalt kella 2 paiku päeval ja kohe tormasime messile, mis seekord toimus vanas Berlin Tegel lennujaamas. Numbrite välja võtmine sujus tõrgeteta ja üllatusi polnudki – jama värk, kui kõik laabub, niimoodi pole millestki kirjutada.
Peale messi sai tehtud väike treening Genselstrasse tänaval jäähalli kõrval asuval välitrekil, ring ca 300 meetrit- soojendus maratoniks. Marko lubas ka kodu kõrval seisvad tühjad krundid ära osta ning EASilt raha välja pigistada ning treki ehitada, kus saaks mõnusalt treenida. Hea mees, kes vähemalt lubabJ!
Hostel, mis selleks korraks 23 eestlasele broneeritud oli põhimõtteliselt kesklinnas, Aleksanderplatsist 1,5 km . Ööbisime kõik 5-7 kesi toas, elu nagu kommuunis. WC asus küll koridori lõpus, dussiruum ka kaugemal ja hommikusöögiks meile putru jälle ei antud, aga meid sellised pisiasjad ei häirinud - ilmselt oli ka neid, kes oleks rohkem rahu ja vaikust tahtnud. Järgmisel aastal uued valikud!
Laupäeva hommikul peale hommikusööki läksime, et toas mitte konutada ja mõnusat suveilma nautida ning tutvuma kaubandusega. Ükskõik mida ka pakutakse, on valik lai ja mitmekesine – Antsul meenus, et tal ei ole õhtuseks afterpartyks ülikonda ja nii ta selle omale muretses. Peale seda kiirelt pasta sisse ja hostelisse tagasi ning ettevalmistused maratoniks.
Aga nüüd sõidust.
Kui Itaalia eel kimbutas väike haigushoog, siis nüüd oli kõik korras. Isegi rulluisud disainisin erimudeliks Berliini jaoks. Vähemalt ei aja ma neid kellegagi segi ja ka kärsa lõhn reedab pimedas kobades kelle uiskudega tegu on:D.
Uhh – korraks tekkis tunne, et fuck … Pagan kuidas see B grupp nii täis oli ja mööda ka trügida ei saanud. Ahh … mõtlesin – stardin siis tagant ja rahulikult. Start ja algus olid tõesti rahulikud ei hakanud kohe puid langetama ja ootasin umbes 5 km-ni ning alles siis hakkasin ettepoole rühkima. Täitsa hea fiiling oli ja pidevalt kostus kõrvu: „Marko, Marko …! „ Äratundmisrõõmu pakkusid ka meie ABEC kombed, kui neile järjest järgi jõudsin ning kui juba Tarmo F ja Jaanus Laugus silmapiirile ilmusid, siis võtsin täitsa rahulikult.
Üllatus oli suur kui ühel hetkel nägin, et grupi pea ongi kohe ees. Taipasin, et tark ei torma ja ootasin õiget hetke grupi täitsa etteotsa liikumiseks, et finissi mitte maha magada. Üldiselt olen ikka parajalt laisk … lõpus ka ei käinud päris 100% välja sest üritasin vältida kukkumist, mida ikka ette tuli. Seega fitnes klassis 2 koht annab küll rahulolu ja ka mõnusa teadmise, et olen suutelina alla 1:10 liikuma. Mina, Signe võin öelda, et olen oma sõiduga rahul. Eesmärgi oleksin täitnud 100%lt, kui minu aeg oleks olnud alla 1:30. Võrreldes eelmise aastaga parandasin oma aega 5 minutit, hea seegi. Jaksu sõita oli, aga mind vedas alt minu selg – mis tegi vahepeal ikka nii kõvasti valu, et silma niiskeks tegi. Kui kõik need 20 korda, mis ma selja sirgu ajasin ja vegeteerisin olemata olnuks, usun, et aeg oleks jäänud seatud eesmärgi piiridesse. Muidugi suutsin sõita ikka mõned kilomeetrid ka üksi ning rongi vedada, mida kogenumad räägivad, et Berliinis väga ei juhtu. Ühesõnaga on natuke piinarikas sõit, aga kui nägin viita, et läbitud 38 km – siis tegin viimased turbokiirendused ja nii ma õnnelikult finišis olingi. Lahe, tehtud-jess!
Mõeldes eelmisele aastale, siis kutsuti üksisõitjat s.t. mind mitu korda rongi sisse. Kuid sel aastal oli vastupidi, kui vähegi üritasin, siis tuli väike kisa vastu ning lahkusega ei hiilatud. Sain finišis ühelt härrasmelt ka tänusõnad, et hea töö tegin – tema ja mingi seltskond sõitsid viimased 5 km minu taga rongis - igatahes oli feeling peale sõitu SUPER! Usun, et minuga on päri kõik maratoonarid, et Berliini Rulluisumaratonil osalemine garanteerib elamuse kauaks!
Abec´laste suureks pettumuseks oli see, et peale maratoni pakuti alkoholivaba õlut – ilmselt on masu või täpe ka Saksamaale jõudnud. Või siis jõudsid sakslased alles nüüd järeldusele, et spordivõistlustel pole sobilik pakkuda alkoholi. Eelmisest aastast on veel värskelt meeles, kuidas käis olelusvõistlus õlle eest – nii et ühel Soome naisel isegi rusikad mängu läksid. Seega sammusime esimese kebabi putkani, mis pakkus ka paremat märjukest lisaks lihale. Ilmselgelt käis koguaeg kõva muljetamine, kes mida rajal nägi, kes kellega koos sõitis, mida koges, kes-kuidas kukkus – põnev see rulluisutamine ikka!
Juuksed kammitud, piduriided seljas suundus suur seltskond eestlasi metrooga Potzdami platsile , kus asus ametlik afterparty koht, täpsamalt uus lokaal E4, läbi kolme korruse. Metroo vaguni vallutasime oma oleku ja lobaga täielikult, nii et kõik muud inimesed eemaldusid eestlastest. Pealegi kõik muud tegevused, lobisemine, naer olid tähtsamad kui metroopileti ostmine – nii et seekord sõitsime kõik JÄNEST, aga hoidsime pöialt, et ükski kontrolör meid ei tabaks. Meie õnne, meid ei tabatudki - üks kord ju võib jänest ka sõita!
Pidu oli lahe, eestlased vallutasid tantsuplatsi, nii et mõnigi muumaalane tahtis meie ringi tasapisi tikkuda, kuid ei õnnestunud. Muidugi ei saa mainimata jätta Tõnis Paalme tantsuoskust ja viitsimist tantsutada naisi – seega võib mõne mehe kohta öelda küll, et „Eesti mees on tantsulõvi“. Super!
Peolõpul suutsid Danica, Jaanus ja Tõnis väljumisel uksed segamini ajada ning sattusid kinnisesse pimedasse koridori, kust väljapääsu polnud – kõik uksed olid suletud, muusika mängis kõvasti, nende hääli ja uste prõmmimist ei kuulnud keegi. Meie, kes me väljas neid ootasime, tekkis juba ootamisest tüdimus ja siis tekkis juba mure, et kuhu nad siis ikka jäävad.
Siis äkki kargas suvalisest uksest välja Tõnis, kes vajutas häirenupule, mis avas ukse ainult üks kord. Siis üritasime sakslastest turvameestele asjad lahti seletada, kus ja mis toimub…kuid turvameeste ükskõiksus oli tõesti üllatav. Tahtsid meile juba politsei kutsuda, kui palju nendega õiendame. Lõpuks leiti labürindist välja ka meie tagaotsitavad – müsteerium oli lahendatud. Igatahes kummaline seik, kuidas kaks inimest astuvad valest uksest sisse ja kaovad. Pühapäeval kell 13.30 Rollerblade bussile hääled sisse ja suund Eestimaa poole. Nii minnes, kui tagasi teel mängisime kaarte – minnes olid naised võidukad, aga tagasiteel oli Ants võitmatu. Poolas väiksed kehakinnitused ja loomulikult saime pühapäeva õhtul kella 18 ajal ummikutes istuda – Poola liiklus on ikka hämmastav, koguaeg teed tihedalt kaetud rekadega ja liikluskultuurist ei tea poolakad ka midagi. Mehed vihtusid ööläbi sõita ja nii me esmaspäeva hommikul kell 9 õnnelikult kodus olimegi.
kolmapäev, 9. september 2009
Narri meest, mitte mehe rulluiske
Seljakott selga ja teele.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis oli see vist aasta 1999 kui ostsin endale rulluisud. Uisud, mida täna saab nimetada potikuteks. Aastas sai kümnel korral küll potikud jalga aetud aga neis jalanõudes oli midagi, mis tekitas adrenaliini. Põnevaimad hetked olid ilmselt uiskudel tööl käimine, kui Tammsaare mäest alla kimades (mööda jalgteed) proovisid sõidukid teha poole mäe peal parempööret. See magus hetk, kui kiirus just kõige suurem ja roheline tuli põlemas – noh ei saanud ju kuidagi piduriklotsi teepeale kulutada. Oleks ju teist iga sõidu järel pidanud uut hankima. Põnevam oli autode vahelt läbi tuisata.
Aga siis Itaalia … no ütleme nii, et rulluisutamine on siis üks põhjus, miks see reis sai ettevõetud. Põhjusi on muidugi täpselt seitse aga see polegi oluline. Olulisem on elu ise – see tuleb teha põnevaks. Nii saigi Jaanuse vahvale ettepanekule sõrm antud ja kui juba sõrm läks, siis ronisid käed, jalad ka takka.
See oli siis 4 september kell orienteeruvalt 11.00, kui Rollerblade buss jälle majaette veeres ja kodinad peale sai löödud. Seekord liitus meiega ka Antti Haljak – ka temal olid omad põhjused, miks selline reis ette võtta aga neid ma ei tea.
Lugematul arvul Hesburgeri külastusi tehes veeretasime ennast läbi 5 riigi (Läti -Leedu-Poola-Tsehhi - Austria) enne kui Italiano silmapiirile tekkis. Ahjaa Poolas tegime muidugi ka vahemaandumise „Gorski“ motellis http://www.hotel-gorski.net/ , see oli siis Warssavist 100 km lõuna pool ja võib soovitada ka järgmisteks kordadeks peatumisel. Tsehhi – Austria piiri ületamisest võikeste ja kitsaste teedel ekseldes saime ka rõõmu tunda. Hüppasime viinamarja istandusse ja … ära sa räägi päris mõnusad marjakesed olid. Isegi kodu sai toodud paar puhmakest.
Itaaliasse, linna nimega Padova jõudsime siis orienteeruvalt kella 10 paiku õhtul. Kava kohaselt pidime tutvuma rajaga ja tegema ka väikese lahtisõidu enne hotelli otsimist.
Aga mis tegemata jäi … see selgus järgmisel päeval, kui soojenduse ajal avastati, et polegi see rada, millega õhtul autoga ringi vudistades tutvust tegime. Hotelli leidmine ei tulnud ka kergelt, kuigi külakeses asus 23 ööbimiskohta, siis meile jäigi mõistatuseks, miks need puupüsti täis olid.
Aga kõik see polnudki veel üllatus – järgmise päeva hommikul käis korraks peast läbi – „jess“- ei peagi võistlema. Meid ei tahetud starti lasta kuna numbrid pidi eelmisel päeval välja võtma. Aga agarad läbirääkimised ja mõistetavaks tegemine, kui kaugel asub Estonia ja kui mitu päeva me vaevarikas reis kestis – leidus Itaallaste seas ka üks inimene kes mõistis mida peab tegema ning saime omad numbrid, kiibid ja isegi medalid juba kätte.
Start 40 km – appi, mida mina küll nende 35 sportlase seas teen! Õnneks oli esimene ring (8km) loivamine ja sai grupi lõpus loksutud. Teisele ringile minnes ei vedanud minu mootor „normaalset“ sõitu välja ja jäin pisut grupist maha. Üritasin ja punnisin aga silme ees olevat gruppi kuidagi kätte ei saanud. Siis hakkas tunda andma ka bürgerid või mingi muu jama – igatahes oli parem sääremari krambis ja kuna katkestada ka ei tahtnud siis tegin päris korraliku pausi. Loksusin ühe ringi ka Antiga ning nii ma lõpuks kaotasingi peagrupile 11 minutit (aeg minul siis 1:20 ning auväärne 30 ehk eelviimane koht). Jaanus lõpetas peagrupis kuid väsitav autosõit, burgerid, lahtisõitmise puudus ja veel 47 põhjust jätsid omad jäljed ka raudmehele. Seega eestlaste parimana veteranide MM- il 14 koht 31 lõpetaja seas.
Anti vana pulli mees oskas uisud jalga tõmmata nii, et vere liikumisele ruumi ei jätnud. Seega sai tunda Itaallaste abivalmist arstiabi. Peale rullitamist otsustasime käia ära ka mere ääres ning selleks rannaks valisime Bibione. Mina muidugi vette pea ees ei tormanud sest punane lipuke lehvimas ei tõotanud see 29 kraadise sooja käes siiski suht jahedat ja liivasogast vett. Peale soolavannide tegemist premeerisime ennast muidugi korraliku Itaalia pitsa ning teramiisu koogiga. Pimeduse saabudes alustasimegi koduteed, mis kesti s jutti orienteeruvalt 2400 km ja 30 tundi järjest bussis loksudes. Oi kui hea oli jälle linade vahele pugeda ja …
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis oli see vist aasta 1999 kui ostsin endale rulluisud. Uisud, mida täna saab nimetada potikuteks. Aastas sai kümnel korral küll potikud jalga aetud aga neis jalanõudes oli midagi, mis tekitas adrenaliini. Põnevaimad hetked olid ilmselt uiskudel tööl käimine, kui Tammsaare mäest alla kimades (mööda jalgteed) proovisid sõidukid teha poole mäe peal parempööret. See magus hetk, kui kiirus just kõige suurem ja roheline tuli põlemas – noh ei saanud ju kuidagi piduriklotsi teepeale kulutada. Oleks ju teist iga sõidu järel pidanud uut hankima. Põnevam oli autode vahelt läbi tuisata.
Aga siis Itaalia … no ütleme nii, et rulluisutamine on siis üks põhjus, miks see reis sai ettevõetud. Põhjusi on muidugi täpselt seitse aga see polegi oluline. Olulisem on elu ise – see tuleb teha põnevaks. Nii saigi Jaanuse vahvale ettepanekule sõrm antud ja kui juba sõrm läks, siis ronisid käed, jalad ka takka.
See oli siis 4 september kell orienteeruvalt 11.00, kui Rollerblade buss jälle majaette veeres ja kodinad peale sai löödud. Seekord liitus meiega ka Antti Haljak – ka temal olid omad põhjused, miks selline reis ette võtta aga neid ma ei tea.
Lugematul arvul Hesburgeri külastusi tehes veeretasime ennast läbi 5 riigi (Läti -Leedu-Poola-Tsehhi - Austria) enne kui Italiano silmapiirile tekkis. Ahjaa Poolas tegime muidugi ka vahemaandumise „Gorski“ motellis http://www.hotel-gorski.net/ , see oli siis Warssavist 100 km lõuna pool ja võib soovitada ka järgmisteks kordadeks peatumisel. Tsehhi – Austria piiri ületamisest võikeste ja kitsaste teedel ekseldes saime ka rõõmu tunda. Hüppasime viinamarja istandusse ja … ära sa räägi päris mõnusad marjakesed olid. Isegi kodu sai toodud paar puhmakest.
Itaaliasse, linna nimega Padova jõudsime siis orienteeruvalt kella 10 paiku õhtul. Kava kohaselt pidime tutvuma rajaga ja tegema ka väikese lahtisõidu enne hotelli otsimist.
Aga mis tegemata jäi … see selgus järgmisel päeval, kui soojenduse ajal avastati, et polegi see rada, millega õhtul autoga ringi vudistades tutvust tegime. Hotelli leidmine ei tulnud ka kergelt, kuigi külakeses asus 23 ööbimiskohta, siis meile jäigi mõistatuseks, miks need puupüsti täis olid.Aga kõik see polnudki veel üllatus – järgmise päeva hommikul käis korraks peast läbi – „jess“- ei peagi võistlema. Meid ei tahetud starti lasta kuna numbrid pidi eelmisel päeval välja võtma. Aga agarad läbirääkimised ja mõistetavaks tegemine, kui kaugel asub Estonia ja kui mitu päeva me vaevarikas reis kestis – leidus Itaallaste seas ka üks inimene kes mõistis mida peab tegema ning saime omad numbrid, kiibid ja isegi medalid juba kätte.
Start 40 km – appi, mida mina küll nende 35 sportlase seas teen! Õnneks oli esimene ring (8km) loivamine ja sai grupi lõpus loksutud. Teisele ringile minnes ei vedanud minu mootor „normaalset“ sõitu välja ja jäin pisut grupist maha. Üritasin ja punnisin aga silme ees olevat gruppi kuidagi kätte ei saanud. Siis hakkas tunda andma ka bürgerid või mingi muu jama – igatahes oli parem sääremari krambis ja kuna katkestada ka ei tahtnud siis tegin päris korraliku pausi. Loksusin ühe ringi ka Antiga ning nii ma lõpuks kaotasingi peagrupile 11 minutit (aeg minul siis 1:20 ning auväärne 30 ehk eelviimane koht). Jaanus lõpetas peagrupis kuid väsitav autosõit, burgerid, lahtisõitmise puudus ja veel 47 põhjust jätsid omad jäljed ka raudmehele. Seega eestlaste parimana veteranide MM- il 14 koht 31 lõpetaja seas.
Anti vana pulli mees oskas uisud jalga tõmmata nii, et vere liikumisele ruumi ei jätnud. Seega sai tunda Itaallaste abivalmist arstiabi. Peale rullitamist otsustasime käia ära ka mere ääres ning selleks rannaks valisime Bibione. Mina muidugi vette pea ees ei tormanud sest punane lipuke lehvimas ei tõotanud see 29 kraadise sooja käes siiski suht jahedat ja liivasogast vett. Peale soolavannide tegemist premeerisime ennast muidugi korraliku Itaalia pitsa ning teramiisu koogiga. Pimeduse saabudes alustasimegi koduteed, mis kesti s jutti orienteeruvalt 2400 km ja 30 tundi järjest bussis loksudes. Oi kui hea oli jälle linade vahele pugeda ja …
pühapäev, 30. august 2009
Suvi 2009
.jpg)
Eestimaa patrioodina veetsime suve kodus. Kodu on meie puhul muidugi lai mõiste, aga enamus ajast sai oldud Võrumaal. Mis siis suvel põnevat ...Jennifer, meie meistersportlane käis Soomes kergejõustikuvõistlustel ja tõi Soome Junior Gams'idelt kolm kulda ja ühe hõbe medali. Hõbemedal tuli muidugi kaugushüppes. Kindlasti mängis oma osa väiksed treeningud koos issiga ja imelised naelikud, mis sai ostetud super jooksudeks. Kõik see andis kokku super tulemuse.
Bridgit osales meil suvel laulupeol - Ühis Hingamisel. Tõeliste eestlastena käisime Bridgitit ja teisi laulupeolisi kuulamas ja vaatamas - erilise tunde tekitas laulupidu.
Eriti vahava oli see, kui see lauljad panid laulukaare alt jooksma merelaine, mis ülesse mäe otsa rahva sekka jooksis. Alljärgnevalt saab kuulda Bridgiti lemmiklaulu.
Suvi kujunes üsna programmi rikkaks, et ükski nädal ei saanud peaaegu lihtsalt olla. Isegi Pärnusse Treimanni randa ei jõudnud päevitama ja telkima. Ka sel suvel saime kotiga õnne viia Giselale ja Tarmole, kes andsid abieluvande 18.juulil Urvaste kirikus. Ilm pulm, armsad inimesed ning tõeliselt soe suvepäev - vähemalt 30 kraadi.
Need kolm "SSS" - said ka päris korraliku soorituse. Neist esimene Sport kujunes peategelaseks sel suvel. Kevade hakul oli küll tunne, et rulluisutamine jääb tahaplaanile aga ... juhtus see, et Jaanus "hea mees" korraldas läbi suve imelise EMT Rullituuri, mis peale esimest etappi andis hea enesetunde.
Esimesele etappile Jõulumäele läksime ilma igasuguste ootusteta ja plaanideta. Kerge sõiduga tuli aga kümnes koht!! Ja mis oli juhtunud ? Nii, nii, ...- see pani mõtlema, et mis oleks kui trenni teha kasvõi kolm korda nädalas ja sõita võistlusel nii, et pulss ikka üleval. Signe küll natuke taga pool, kuid feeling siis hea - kuigi kui aus olla, siis Jõulumäe rada on päris mõnus katsumus.
Mõeldud tehtud ja järgmisteks etappideks hakkasime juba pisut valmistuma. Kuna enamus ajast veetsime Võrus, siis Kubja metsa all oli ideaalne harjutada - kerge ja kiire rada. Paar tõusunukki aitasid ka jalga raskusteks ettevalmistada. Järgmistelt ettappidelt saigi võetud ilmselt maksimum punktid sellise treeningu pealt. Markol -Viljandis siis 4 koht, Võrus ja Otepääl 3-ndad kohad, kus ettepoole jäid veel ja veel tunduvalt tugevamad Tobreluts ja Bietieneks. Kahjuks ei osalenud sarjas teised eesti tugevamad, kellega oleks huvitavam olnud ehk koos sõita.
Rullituur aitas mõnusalt ettevalmistada Tartu Rulluisumaratoniks, kus me mõlemad jäime oma tulemustega väga rahule. Marko aeg 1:04:56 ja Signe aeg 1:19:53
Peale sportimise käisime palju külas, võtsime vastu külalisi, ujusime, päevitasime ja mõnulesime niisama nagu ikka suvel. Meid külastasid ka kutsumata külalised, kes võtsid kaasa, mis neile ei kuulunud.
pühapäev, 24. mai 2009
Pavlovski mängud
Sorry aga ma olen väsinud moraalist ja veelgi hullem tavadest.
Kui esitatakse küsimus "kuhu ma Teile shampuselaua teen" Prrrr. - selliseid asju tehakse võibolla vanakest juubelitel aga mitte minu sünnipäeval.
Kõige rohkem kardan, et mind maetakse ka ükskord tavapäraselt - ka seal peab saama pulli :-) aga nüüd asja juurde ...
Innovatsiooniaastal jookseb vahel mõte lennukalt või siis isegi liiga lennukalt. Ühesõnaga ... ühel ilusal linnulaululisel päeval tekkis tahtmine teha pulli. Mõeldud tehtud nagu ikka minu puhul !
Pull !!! Kõlas lahedalt aga veel lahedam oleks kui saaks "Lehma lüpsta" !!! Jäi ainult korralik tõu kari kokku ajada ja siis hakata nautima kogu seda tsirkust.
Kes tulid ilmselt ei pea kahetsema ?! Tsirkust sai kogu raha eest :-)
Siiski võin tagantjärgi öelda, et tegu oli siiski "noore" pulliga, kuna nii mõnigi pullimast pullim asi jäi realiseerimata.
Näiteks soovisin päriselt saada lehma ja korraldada väike lüpsivõistlus aga ... lehmad pidid olema õrna hingega loomad. Ilmselt nagu naised aga ega neid mehed mõistagi alati.
Mis siis ikka programm sai väikseid täiendusi ja muudatusi pidevalt - loomulik asi innovatsiooni aastal. On ju igav kui kõik oleks mustvalgelt kirjas ja näpuga ainult järge vaja vedada.
Aitäh siinkohal veelkord Marjule, kes aitas pidu juhtida.
Aga nüüd asja juurde ja pisut ühest vahvast päevast.
Teemaks sai valitud parimatest parim ehk kõigil tuli nii füüsiliselt kui moraalselt kehastuda kolhoosnikeks. Minu arvates super hästi kukkus see välja - vaadake pilte!
Põnevuse ja mänguilu loomiseks moodustasime kolhoosid "Võit"; "Sõprus" ja " Edasi".
Nüüd siis stsenaariumist:
Miks pidu pidi algama nii vara ... muidu ei jõuaks 24 tunniga kogu actionit läbi mängida ja samas "Linnamäng" vajas pisut ka publikut. Arvestades Võru linna ei oleks õhtul 6 ajal enam ühtki hingelist liikumas.
Niisis saatsime erinevad kolhoosid oma 20 taustapildi otsingule - ise samal ajal tõttasime Marjuga Heinakasse, et järgmist stsenaariumit paika panna ning vajalik oli ka suitsuahju ning shaslõkis tuli alla teha.
Kui lapsed 15.40 juba kohale jõudsid vaatasin küll , et ei saa olla - seasabadki polnud veel suitsuahjus. Appi! kas ma andsin liiga väikse marsruudi aga õnneks tegid lapsed väikse ringi.
Sabad ja shaslõkk söödud asusime bussi. Au siinkohal mu vanematele, kes siiski leidsin mulle vana bussi. Esialgne idee oli üldse, et lähme bussijaama ja sõidame liinibussiga aga siis arenes mõte edasi ...
Buss oli vägev - sõitsin sellisega alates 1 klassist iga laupäev peaaegu maale vanaema juurde Obinitsa kanti.
Bussiga kimasime siis Võhandu kolhoosi - nüüd oli ta muidugi teise nimega ...
See plaan tekkis peale seda kui päris lehma keegi ei lubanud lüpsta. Kolhoosis sai kopsud tõmmata värsket maalõhna täis ning korralikku emaste karjagi sai vaadata. Korralikud töökad linnamehed haarasid töövahendid kätte ja tõukasid lehmadele heinagi ette. Aga seda kõike on parem vadata videost.
III- Uuesti bussi ja sõit jätkus peokoha poole. Selleks et pead sassi ajada ja et asi segasem oleks, siis mitte keegi ei tohtinud teada, kus pidu toimub.
Seepärast ka peokohta lähenesime Uue Saaluse kaudu ringiga. Võibolla isegi liiga suure ringiga sest, et asi lõbusam oleks mängis ka X faktor veel ühe vingerpussi. Mul muidugi tuju tõusis ! Täitsa pull - kaldusime rajalt kõrvale ja sattusime sinna kust alustasime.
Nüüd ma tean - maakera on täitsa ümmargune! Alati jõuad sinna kust alustad :-)
Uue katsega hoidsin koguaeg vasakule ja nii me sirgjoones mäkke tõusimegi.
Kuna meie seas oli mittesportlasi, siis arvestades tigedaid nägusid (eelkõige Signe - seda on ka pildil näha) jätsin "Liba majakese" juures plaanitud osa vahele ja tõttasime laua taha jalgu puhkama.
Aga mitte kauaks sest ees ootas midagi veel huvitavamat ...
Õhtu üheks osaks oli meestele pakkuda lõbu - naised, keda sai teha kunstiteoseks või vastupidi kõik ilus katta värvikihi alla.
Vot siin tundsin küll, et oleks tahtnud osaleda ja aga ma oleks ... oh mind moraalitut.
Siiski oli päris lustakas vaadata kuidas teatud kehaosad kattusid värvikihi alla. Julgemad andsid voli rohkem ...
Tüdrukud ärasaadetud vaatasime linnamängu stsenaariumi läbi.
Siin ei saanud olla kahtlust, et kolhoos "Võit" kindlustas oma nime ja väärikust.
Teamliidriks oli muidugi Venda, kes suutis meeskonna lausa jooksma ajada ja ainulesena kõik 20 punkti ajalimiidi sees üles otsida. Mis veelgi olulisem - nad jõudsid esimesema finishi! Maksimum punktid sellest mängust!
Naiskolhoosnikud olid vinged - lillelised kleidid on ikka lahedad!
"Rula team" - nagu Venda seda nimetas püsis üleval silma looja
laskmata. Basseinis võeti vastu päiksetõus ja peeti maha tõsisemad jutuajamised.
Mina läksin tuttu, kui kukk kires, et triksis traksis olla jälle paari tunni pärast.
Vabandame aga teksti ja parimaid kilde lisame täiendavalt üsna pea juurde.
Seniks mõned videoklipid - ainult häälega vaatamiseks !!!
Kui esitatakse küsimus "kuhu ma Teile shampuselaua teen" Prrrr. - selliseid asju tehakse võibolla vanakest juubelitel aga mitte minu sünnipäeval.
Kõige rohkem kardan, et mind maetakse ka ükskord tavapäraselt - ka seal peab saama pulli :-) aga nüüd asja juurde ...
Innovatsiooniaastal jookseb vahel mõte lennukalt või siis isegi liiga lennukalt. Ühesõnaga ... ühel ilusal linnulaululisel päeval tekkis tahtmine teha pulli. Mõeldud tehtud nagu ikka minu puhul !
Pull !!! Kõlas lahedalt aga veel lahedam oleks kui saaks "Lehma lüpsta" !!! Jäi ainult korralik tõu kari kokku ajada ja siis hakata nautima kogu seda tsirkust.
Kes tulid ilmselt ei pea kahetsema ?! Tsirkust sai kogu raha eest :-)
Siiski võin tagantjärgi öelda, et tegu oli siiski "noore" pulliga, kuna nii mõnigi pullimast pullim asi jäi realiseerimata.Näiteks soovisin päriselt saada lehma ja korraldada väike lüpsivõistlus aga ... lehmad pidid olema õrna hingega loomad. Ilmselt nagu naised aga ega neid mehed mõistagi alati.
Mis siis ikka programm sai väikseid täiendusi ja muudatusi pidevalt - loomulik asi innovatsiooni aastal. On ju igav kui kõik oleks mustvalgelt kirjas ja näpuga ainult järge vaja vedada.
Aitäh siinkohal veelkord Marjule, kes aitas pidu juhtida.
Aga nüüd asja juurde ja pisut ühest vahvast päevast.
Teemaks sai valitud parimatest parim ehk kõigil tuli nii füüsiliselt kui moraalselt kehastuda kolhoosnikeks. Minu arvates super hästi kukkus see välja - vaadake pilte!
Põnevuse ja mänguilu loomiseks moodustasime kolhoosid "Võit"; "Sõprus" ja " Edasi".
Nüüd siis stsenaariumist:
Miks pidu pidi algama nii vara ... muidu ei jõuaks 24 tunniga kogu actionit läbi mängida ja samas "Linnamäng" vajas pisut ka publikut. Arvestades Võru linna ei oleks õhtul 6 ajal enam ühtki hingelist liikumas.
Niisis saatsime erinevad kolhoosid oma 20 taustapildi otsingule - ise samal ajal tõttasime Marjuga Heinakasse, et järgmist stsenaariumit paika panna ning vajalik oli ka suitsuahju ning shaslõkis tuli alla teha.
Kui lapsed 15.40 juba kohale jõudsid vaatasin küll , et ei saa olla - seasabadki polnud veel suitsuahjus. Appi! kas ma andsin liiga väikse marsruudi aga õnneks tegid lapsed väikse ringi.
Sabad ja shaslõkk söödud asusime bussi. Au siinkohal mu vanematele, kes siiski leidsin mulle vana bussi. Esialgne idee oli üldse, et lähme bussijaama ja sõidame liinibussiga aga siis arenes mõte edasi ...Buss oli vägev - sõitsin sellisega alates 1 klassist iga laupäev peaaegu maale vanaema juurde Obinitsa kanti.
Bussiga kimasime siis Võhandu kolhoosi - nüüd oli ta muidugi teise nimega ...
See plaan tekkis peale seda kui päris lehma keegi ei lubanud lüpsta. Kolhoosis sai kopsud tõmmata värsket maalõhna täis ning korralikku emaste karjagi sai vaadata. Korralikud töökad linnamehed haarasid töövahendid kätte ja tõukasid lehmadele heinagi ette. Aga seda kõike on parem vadata videost.
III- Uuesti bussi ja sõit jätkus peokoha poole. Selleks et pead sassi ajada ja et asi segasem oleks, siis mitte keegi ei tohtinud teada, kus pidu toimub.
Seepärast ka peokohta lähenesime Uue Saaluse kaudu ringiga. Võibolla isegi liiga suure ringiga sest, et asi lõbusam oleks mängis ka X faktor veel ühe vingerpussi. Mul muidugi tuju tõusis ! Täitsa pull - kaldusime rajalt kõrvale ja sattusime sinna kust alustasime.
Nüüd ma tean - maakera on täitsa ümmargune! Alati jõuad sinna kust alustad :-)
Uue katsega hoidsin koguaeg vasakule ja nii me sirgjoones mäkke tõusimegi.
Kuna meie seas oli mittesportlasi, siis arvestades tigedaid nägusid (eelkõige Signe - seda on ka pildil näha) jätsin "Liba majakese" juures plaanitud osa vahele ja tõttasime laua taha jalgu puhkama.
Aga mitte kauaks sest ees ootas midagi veel huvitavamat ...
Õhtu üheks osaks oli meestele pakkuda lõbu - naised, keda sai teha kunstiteoseks või vastupidi kõik ilus katta värvikihi alla.Vot siin tundsin küll, et oleks tahtnud osaleda ja aga ma oleks ... oh mind moraalitut.
Siiski oli päris lustakas vaadata kuidas teatud kehaosad kattusid värvikihi alla. Julgemad andsid voli rohkem ...Tüdrukud ärasaadetud vaatasime linnamängu stsenaariumi läbi.
Siin ei saanud olla kahtlust, et kolhoos "Võit" kindlustas oma nime ja väärikust.
Teamliidriks oli muidugi Venda, kes suutis meeskonna lausa jooksma ajada ja ainulesena kõik 20 punkti ajalimiidi sees üles otsida. Mis veelgi olulisem - nad jõudsid esimesema finishi! Maksimum punktid sellest mängust!Naiskolhoosnikud olid vinged - lillelised kleidid on ikka lahedad!
"Rula team" - nagu Venda seda nimetas püsis üleval silma looja
laskmata. Basseinis võeti vastu päiksetõus ja peeti maha tõsisemad jutuajamised.Mina läksin tuttu, kui kukk kires, et triksis traksis olla jälle paari tunni pärast.
Vabandame aga teksti ja parimaid kilde lisame täiendavalt üsna pea juurde.
Seniks mõned videoklipid - ainult häälega vaatamiseks !!!
esmaspäev, 16. veebruar 2009
Tartu Maraton 2009
Mõtlesin rajal pikalt ... - miks ma küll 10 aastase vaheaja järel jälle pean oma võimetuse proovile panema. Kokkuvõtteks jõudsin järeldusele, et enam ma nii pikka pausi ei tee vaid katsetan veel. Ükskord peab see sõit välja tulema!
Aga räägiks pisut üksikasjadest ja oma sõidust.
1. Suusad
Sissesõitmata - proovisin esimest korda mingit Madsusu firmat.
Hinne 3- (korralik koolipoisi hinne). Pidamine ilmselt 4 sest suurepärasest jäi puudu. Mehiseks ja pikaks lennukaks tõukeks jäi suusk hellaks. Libisemine - esimesed 20 km suurepärane aga siis ... kulus pulbri jagu ära ja tont teab mis seal AT-s alla pandi - ikka oleks pidanud ise määrima - elu õpetab jälle.
2. Riietus
Temperatuur -6 C ja pisut lumesajune. Selline riietus oleks sobinud 40 km läbimiseks aga mitte 63 jaoks. Pagan selline ämber! Pidin rajal ümber riietuma. Hea oli, et isa oli kuivade riietega tulnud mind ergutama. Energia sai otsa ja enam polnud seda vurtsu, mis suudaks keha soojendada - lõdisesin täiega. Ehk jälle õppetund ära roni üle 2 ja poole tunniseks sõiduks lihtsalt õhukese kombega rajale.
3. Krambid
Seda peatükki ei tohiks siin ollagi. Mida põrgut - klassikaline tehnika ja rulluisutamine tunduvad minu kehale vastuvõtmatuks. Peale 35 km hakkasin kulgema- mitte enam suusatama. Kannatasin joogipunktist joogipunktini ära aga .... tulemuseks oli see, et ka käed väsisid paaristõuketega ära ja lõpp tuli ainult enda piitsutamise tulemusena. Suurt mõnu just ei olnud.
Millest siis selline ämber ?
Kindlasti aitas kaasa siin ka pisut liiga õhuke püks ... võimalik, et oleks tahtnud alla sooja pesu. Ilmselt oleks pidanud jooma enne 30 km rohkem kui 300 ml. jooki. Järgmisel korral testime - saame teada.
4. Stardi positsioon ja sõit
Number siis 3313. Küll on hea et sõpru on olemas. Harri tubli mees päästis tiba. START!
Seekord keskelt, et saaks kiiresti ühte või teise äärde libistada. Suuri ummikuid just polnud aga sõiduks ka ei saanud esimesi km lugeda. Vabu radasi oli isegi kõrval möödumiseks aga lumesajuse jälje sisse polnud mõtet energiat kulutama minna. Passisin ainult häid momente ja siis vajutasin. Seega kuni Harimäele tundus ikkagi ainult üks rahulik kulgemine. Sõideti kas kahese või äärmisel juhul kolmes rajas.
Harimäelt edasi sai juba pisut sõita. Haakisin ka enda gruppi ja nii me kulgesime 5-10-15 km kuni jah ... tont võtaks jälg ei lasknud enam klassika sammu teha (krambi juttu juba lugesid).
Poole distantsi toitlustuspunktis oli vaheaeg minu kella järgi kuskil 1:54 ga.
Ülejäänud kulgemist ei taha mainida aga kartsin hullemat kui 4:08 aega sest igas võimalikus punktis ajasin soola, mustikakisselli, puljongit, leiba, banaani , hapukurki jne jne sisse. Isegi kaks portsu kohvi jõin enne finissi veel ära. Ja mis oli tulemus - kaks korda pidin alumisest kraanist vee välja laskma. Loodan, et keegi ei pahanda, kui tegin ilusaid ja erinevaid kujundeid valgele lumele.
Küll tulid ikka need viimased km aeglaselt.
Lõpp hea oli ikkagi finissi ületada ...
Aga räägiks pisut üksikasjadest ja oma sõidust.
1. Suusad
Sissesõitmata - proovisin esimest korda mingit Madsusu firmat.
Hinne 3- (korralik koolipoisi hinne). Pidamine ilmselt 4 sest suurepärasest jäi puudu. Mehiseks ja pikaks lennukaks tõukeks jäi suusk hellaks. Libisemine - esimesed 20 km suurepärane aga siis ... kulus pulbri jagu ära ja tont teab mis seal AT-s alla pandi - ikka oleks pidanud ise määrima - elu õpetab jälle.
2. Riietus
Temperatuur -6 C ja pisut lumesajune. Selline riietus oleks sobinud 40 km läbimiseks aga mitte 63 jaoks. Pagan selline ämber! Pidin rajal ümber riietuma. Hea oli, et isa oli kuivade riietega tulnud mind ergutama. Energia sai otsa ja enam polnud seda vurtsu, mis suudaks keha soojendada - lõdisesin täiega. Ehk jälle õppetund ära roni üle 2 ja poole tunniseks sõiduks lihtsalt õhukese kombega rajale.
3. Krambid
Seda peatükki ei tohiks siin ollagi. Mida põrgut - klassikaline tehnika ja rulluisutamine tunduvad minu kehale vastuvõtmatuks. Peale 35 km hakkasin kulgema- mitte enam suusatama. Kannatasin joogipunktist joogipunktini ära aga .... tulemuseks oli see, et ka käed väsisid paaristõuketega ära ja lõpp tuli ainult enda piitsutamise tulemusena. Suurt mõnu just ei olnud.
Millest siis selline ämber ?
Kindlasti aitas kaasa siin ka pisut liiga õhuke püks ... võimalik, et oleks tahtnud alla sooja pesu. Ilmselt oleks pidanud jooma enne 30 km rohkem kui 300 ml. jooki. Järgmisel korral testime - saame teada.
4. Stardi positsioon ja sõit
Number siis 3313. Küll on hea et sõpru on olemas. Harri tubli mees päästis tiba. START!
Seekord keskelt, et saaks kiiresti ühte või teise äärde libistada. Suuri ummikuid just polnud aga sõiduks ka ei saanud esimesi km lugeda. Vabu radasi oli isegi kõrval möödumiseks aga lumesajuse jälje sisse polnud mõtet energiat kulutama minna. Passisin ainult häid momente ja siis vajutasin. Seega kuni Harimäele tundus ikkagi ainult üks rahulik kulgemine. Sõideti kas kahese või äärmisel juhul kolmes rajas.
Harimäelt edasi sai juba pisut sõita. Haakisin ka enda gruppi ja nii me kulgesime 5-10-15 km kuni jah ... tont võtaks jälg ei lasknud enam klassika sammu teha (krambi juttu juba lugesid).
Poole distantsi toitlustuspunktis oli vaheaeg minu kella järgi kuskil 1:54 ga.
Ülejäänud kulgemist ei taha mainida aga kartsin hullemat kui 4:08 aega sest igas võimalikus punktis ajasin soola, mustikakisselli, puljongit, leiba, banaani , hapukurki jne jne sisse. Isegi kaks portsu kohvi jõin enne finissi veel ära. Ja mis oli tulemus - kaks korda pidin alumisest kraanist vee välja laskma. Loodan, et keegi ei pahanda, kui tegin ilusaid ja erinevaid kujundeid valgele lumele.
Küll tulid ikka need viimased km aeglaselt.
Lõpp hea oli ikkagi finissi ületada ...
pühapäev, 8. veebruar 2009
Jenniferi 8 sünnipäev
Lastel ikka veab ...Seekord jälle kaks sünnipäeva. Üks neist siis ETV- s koos Tallinna lastega, kus tegime ekskursiooni telemajas ja vaatasime kuidas filmiti Tommi ja Annit. Lisaks kõigele muule näidati pisut ajalugu ja saime uudiste laua taga ise uudiseid lugeda.
Teine sünnipäev peeti siis Võrumaal ja fantastiliselt kauni talveilmaga.
laupäev, 7. veebruar 2009
2009 Sportland Kõrve maraton
Seekord pisut soojemapoolse ilmaga (+0 C) peetud suusamaraton oli jälle hea treeningu eest. Kuna samal ajal peeti ka Alutaguse suusamaratoni, siis tegijaid oli vähe.
Mis mind aga ei üllata oli see, et startisin põhigrupist 5 min hiljem ja teise lainega. Enesetunne polnud just kiita. Mõtted olidki raja läbimisel lihtsalt aga kui kõlas pauk oli minek ...
Mis juhtus teisel kilomeetril - põmaki ja siruli maas. Oma lohakusest panin endale suusakepi ette sest juba oli pulss laes ja jalad ei kuulanud sõna.
Napilt 5km saime sõita, kui hakkasime juba sisse sõitma esimese stardigrupi suusasõpradele. See oli pisut tüütu kohati sest nad seisid rajal jalad harki ees.
Kaks 19 km ringi olid siiski mõnusad - libisemise kohta ei ole midagi kiitvat öelda sest värskelt mahasadanud + kraadine lumi oli nilbelt kleepuv kohati.
Mis mind aga ei üllata oli see, et startisin põhigrupist 5 min hiljem ja teise lainega. Enesetunne polnud just kiita. Mõtted olidki raja läbimisel lihtsalt aga kui kõlas pauk oli minek ...
Mis juhtus teisel kilomeetril - põmaki ja siruli maas. Oma lohakusest panin endale suusakepi ette sest juba oli pulss laes ja jalad ei kuulanud sõna.
Napilt 5km saime sõita, kui hakkasime juba sisse sõitma esimese stardigrupi suusasõpradele. See oli pisut tüütu kohati sest nad seisid rajal jalad harki ees.
Kaks 19 km ringi olid siiski mõnusad - libisemise kohta ei ole midagi kiitvat öelda sest värskelt mahasadanud + kraadine lumi oli nilbelt kleepuv kohati.
Seekord vähemalt töötas pulsi kell ning andmed järgmised:
1 Ring 1.h 03.52
keskmine pulss 167 ja max 173
2 Ring 1.h 05. 26
keskmine pulss 166 ja max 176
Tulemused:
1 REMMELG ALARI 1:42:58
2 ROONET RISTO 1:43:06
3 VIIGIPUU KAREL 1:44:47
29 PAVLOV MARKO 2:09:18
Keskmine km aeg 3 min 24 sek
42 VENTSEL SIGNE 1:24:42
Keskmine km aeg 4 min 26 sek
esmaspäev, 2. veebruar 2009
2009 Tamsalu maraton
43km lahedat külma ja värsket õhku. 
62 Ventsel Signe 1h53:35.0
Aasta juhatas sisse 1 veebruaril peetud Tamsalu suusamaraton. Lapsed jätsime sel korral koju kuna väljas oli pakast kohati kuni -18C.
Aga pisut sõidust:
Imelik- seekord ei jäänud midagi koju ning ka starti jõudsime õigeaegselt. Tavaline põnevus oli ainult see, et kolmandast stardigrupist sain jälle minema.
Aga pisut sõidust:
Imelik- seekord ei jäänud midagi koju ning ka starti jõudsime õigeaegselt. Tavaline põnevus oli ainult see, et kolmandast stardigrupist sain jälle minema.
Start oli muidugi lahedalt laiaks aetud ja teerullina sai kohe üle 200 tublist sportlasest üle sõidetud. Sõidu kohta võiks öelda, et väga hullu polnud - kui välja jätta see, et ühe naisega läksime sõlme ja ikka olin ühel hekel rajalt väljas. Lisaks kuskil 3 km peal sain ka see talv pepu lumiseks sest ühe laskumise all ootas mind pikali juba 3-kobakäppa - üks tuli kohe juurde !!!
Muidu tore sellise pakasega sõita - pildiltki näha, kuidas kenasti sisse pakitud.
Aegadest:
1 Kärp Algo 1h58:40.0
2 Mae Jaak 1h58:42.1
2 Mae Jaak 1h58:42.1
3 Rehemaa Aivar 1h58:46.1
115 Pavlov Marko 2h36:10.9
Keskmiselt km aeg 3min 38sek62 Ventsel Signe 1h53:35.0
Keskmiselt km aeg 5min 9sek