Kui kõik ausalt ära rääkida, siis oli see vist aasta 1999 kui ostsin endale rulluisud. Uisud, mida täna saab nimetada potikuteks. Aastas sai kümnel korral küll potikud jalga aetud aga neis jalanõudes oli midagi, mis tekitas adrenaliini. Põnevaimad hetked olid ilmselt uiskudel tööl käimine, kui Tammsaare mäest alla kimades (mööda jalgteed) proovisid sõidukid teha poole mäe peal parempööret. See magus hetk, kui kiirus just kõige suurem ja roheline tuli põlemas – noh ei saanud ju kuidagi piduriklotsi teepeale kulutada. Oleks ju teist iga sõidu järel pidanud uut hankima. Põnevam oli autode vahelt läbi tuisata.
Aga siis Itaalia … no ütleme nii, et rulluisutamine on siis üks põhjus, miks see reis sai ettevõetud. Põhjusi on muidugi täpselt seitse aga see polegi oluline. Olulisem on elu ise – see tuleb teha põnevaks. Nii saigi Jaanuse vahvale ettepanekule sõrm antud ja kui juba sõrm läks, siis ronisid käed, jalad ka takka.
See oli siis 4 september kell orienteeruvalt 11.00, kui Rollerblade buss jälle majaette veeres ja kodinad peale sai löödud. Seekord liitus meiega ka Antti Haljak – ka temal olid omad põhjused, miks selline reis ette võtta aga neid ma ei tea.
Lugematul arvul Hesburgeri külastusi tehes veeretasime ennast läbi 5 riigi (Läti -Leedu-Poola-Tsehhi - Austria) enne kui Italiano silmapiirile tekkis. Ahjaa Poolas tegime muidugi ka vahemaandumise „Gorski“ motellis http://www.hotel-gorski.net/ , see oli siis Warssavist 100 km lõuna pool ja võib soovitada ka järgmisteks kordadeks peatumisel. Tsehhi – Austria piiri ületamisest võikeste ja kitsaste teedel ekseldes saime ka rõõmu tunda. Hüppasime viinamarja istandusse ja … ära sa räägi päris mõnusad marjakesed olid. Isegi kodu sai toodud paar puhmakest.
Itaaliasse, linna nimega Padova jõudsime siis orienteeruvalt kella 10 paiku õhtul. Kava kohaselt pidime tutvuma rajaga ja tegema ka väikese lahtisõidu enne hotelli otsimist.
Aga mis tegemata jäi … see selgus järgmisel päeval, kui soojenduse ajal avastati, et polegi see rada, millega õhtul autoga ringi vudistades tutvust tegime. Hotelli leidmine ei tulnud ka kergelt, kuigi külakeses asus 23 ööbimiskohta, siis meile jäigi mõistatuseks, miks need puupüsti täis olid.Aga kõik see polnudki veel üllatus – järgmise päeva hommikul käis korraks peast läbi – „jess“- ei peagi võistlema. Meid ei tahetud starti lasta kuna numbrid pidi eelmisel päeval välja võtma. Aga agarad läbirääkimised ja mõistetavaks tegemine, kui kaugel asub Estonia ja kui mitu päeva me vaevarikas reis kestis – leidus Itaallaste seas ka üks inimene kes mõistis mida peab tegema ning saime omad numbrid, kiibid ja isegi medalid juba kätte.
Start 40 km – appi, mida mina küll nende 35 sportlase seas teen! Õnneks oli esimene ring (8km) loivamine ja sai grupi lõpus loksutud. Teisele ringile minnes ei vedanud minu mootor „normaalset“ sõitu välja ja jäin pisut grupist maha. Üritasin ja punnisin aga silme ees olevat gruppi kuidagi kätte ei saanud. Siis hakkas tunda andma ka bürgerid või mingi muu jama – igatahes oli parem sääremari krambis ja kuna katkestada ka ei tahtnud siis tegin päris korraliku pausi. Loksusin ühe ringi ka Antiga ning nii ma lõpuks kaotasingi peagrupile 11 minutit (aeg minul siis 1:20 ning auväärne 30 ehk eelviimane koht). Jaanus lõpetas peagrupis kuid väsitav autosõit, burgerid, lahtisõitmise puudus ja veel 47 põhjust jätsid omad jäljed ka raudmehele. Seega eestlaste parimana veteranide MM- il 14 koht 31 lõpetaja seas.
Anti vana pulli mees oskas uisud jalga tõmmata nii, et vere liikumisele ruumi ei jätnud. Seega sai tunda Itaallaste abivalmist arstiabi. Peale rullitamist otsustasime käia ära ka mere ääres ning selleks rannaks valisime Bibione. Mina muidugi vette pea ees ei tormanud sest punane lipuke lehvimas ei tõotanud see 29 kraadise sooja käes siiski suht jahedat ja liivasogast vett. Peale soolavannide tegemist premeerisime ennast muidugi korraliku Itaalia pitsa ning teramiisu koogiga. Pimeduse saabudes alustasimegi koduteed, mis kesti s jutti orienteeruvalt 2400 km ja 30 tundi järjest bussis loksudes. Oi kui hea oli jälle linade vahele pugeda ja …
