Nii mõnigi esitas selliseid küsimusi, kui plaani sai võetud teha kaasa topeltmaraton (laupäeval rulluisutamine ja pühapäeval jooks). Mina olen leidnud endas lüliti "mõnna elu" ja selle sisse lülitanud. Tegelikult tunnen vahel, et see päris hea pole sest liiga tuimalt sai ka Berliini lennatud - ei mingit erilist ettevalmistust ega ka eesmärke.
Väga raske on ennast ka stardipaugu järel kokku võtta aga üks asi on hea ... suhtumine. Tuleb mis tuleb ega maailm kokku ei varise kui ei tulegi midagi head.Lend algas kenasti Tallinnast Riia ja Berlini suunas - väljas kerged soojakraadid ja viimane nädal möödus laus puhkuse all kuna oli pisut sajusem ja jahedam. Aga üldiselt oli super ilm sel aastal, mis võimaldas igasugust sporti teha.
Berlinis ei olnud kõige soojem aga päeval selline 14 kraadi ja päikest oli keskmiselt rohkem. Jaanusel oli super hea hotell kinni pandud ja meie kahesed toad olid superluksid (Berlin City Hostel). Reedene päev nagu ikka - kõigepealt stardinumbrite järgi, siis söök, hotell, kerge sörk ja muud naljad.
Rulluisutamine. Huvitav tunne oli minna starti. Tunne nagu läheks trenni või midagi taolist. Ei mingit särtsu või võistlusärevust. Nagu traditsiooniks saanud siis ikka oma B grupi tagantotsast starti. Väike kiiksuga mõte oli, et äkki paneb esimene grupp eest minema aga nagu selgus ... olen aastatega vist pisut arenenud ja ei mingit probleemi hoida esimestega silmsidet. Miski pärast ei tahtnud kogu sõidu vältel minna grupi etteotsa. Pisut jäi muidugi kripeldama, et magasin maha ka lõpu aga mis sellest kui olekski lõpetanud esimese 20 seas - midagi erilist ei oleks see juurde andnud sest sel aastal oli grupi aeg vähemat minutijagu aeglasem.
Õhtul jälle pastad sisse ja pikisilmi põnevat jooksu ootama. Põnevaks see kujuneski sest esmakordselt läbida jooksumaratoni on kindlasti parem kui kümnendat korda. Esimesel korral on kõik põnevam ja ilmselt juba ootad, millal võhm saab otsa või millal kramp kuskilt kimbutab. Tegelikult kujuneski nii, et pool distantsi on ikka täiesti kukepea ja isegi pissile ei pidanud minema. teisel poolel läks aga samm töntsik kuna kerge jalga silkamist hakkasid segama nii mõnedki võimalikud krmbikesed. Pöidlad pihus tuli üritada rahulikult säästu reziimiga lõpupoole tiksuda ja iga 4-5 km järel mingi geelike sisse imeda. Kui juba 30 km köitis siis oli tunne, et kohe on lõpp ja tagasi ma enam ei pööra. Ja nii läkski 37-40 km olid meie pöidlahoidjad ka veel rajal ja lõpp tuli sisuliselt selg ees vastu. Aeg 3.37.22 oli päris hea tulemas! Arvestades treenitust :-)
Hea fiiling ja mõnusad kanged jalad sai ka mõneks päevaks!
Seltskond oli taas äge ja Saksapärases kõrtsus õhtune tants tegi ka olemise toredaks.
