Siit me jälle tuleme. Seekord ei tekkinud odavat lennupileti varianti ja otsustasime seigelda mööda Poola teid ning lennata Rollerblade bussiga. Reisiseltskonnaks siis Diana, Jaanus, Ants, Kert, Tõnis Paalme, Mart Markus ning loomulikult meie Signe ja Marko.Traditsiooniline esimene peatus – Pärnu Hesburger. Seekord ma ennast ei traumeerinud (arvestades Italiano sõitu) siis burksi asemel pistsime Signega Wrapi naha vahele. Lätis jätsime kaupmehed pika ninaga ja peatusime mõistagi Kaunase ostukeskuses, kus tegime õhtusöögi. Teadlikult tuli vältida jällegi saia pugimist.
Poolas ootas meid ees ööbimine. Poola hotell pakkus hommikusöögiks pooltoorest ülesoolatud muna, umbkeelselt kurjalt teenindajalt saime vihaseid pilke. Putru, mida kõik sportlased pikisilmi ootasid paraku meile ei pakutud. Kohvist ei maksa üldse rääkida, läbipaistev lahja lahustuv kohv – ei taha küll viriseda, aga see tõesti polnud kohvi. Õnneks päästis hullema kodunt kaasa võetud müsli. Kindlasti ei saa mainimata jätta Poola teeääres seisvaid „tüdrukuid“, kes ennast müüa üritasid. Ausalt öeldes nägid nad lausa jubedad välja, üks volüümikam, kui teine ja moest või riiete kokkusobivusest polnud neil ka ilmselt õrna aimugi. Mnjah, igal inimesel oma saatus.
Berlini jõudsimegi orienteeruvalt kella 2 paiku päeval ja kohe tormasime messile, mis seekord toimus vanas Berlin Tegel lennujaamas. Numbrite välja võtmine sujus tõrgeteta ja üllatusi polnudki – jama värk, kui kõik laabub, niimoodi pole millestki kirjutada.
Peale messi sai tehtud väike treening Genselstrasse tänaval jäähalli kõrval asuval välitrekil, ring ca 300 meetrit- soojendus maratoniks. Marko lubas ka kodu kõrval seisvad tühjad krundid ära osta ning EASilt raha välja pigistada ning treki ehitada, kus saaks mõnusalt treenida. Hea mees, kes vähemalt lubabJ!
Hostel, mis selleks korraks 23 eestlasele broneeritud oli põhimõtteliselt kesklinnas, Aleksanderplatsist 1,5 km . Ööbisime kõik 5-7 kesi toas, elu nagu kommuunis. WC asus küll koridori lõpus, dussiruum ka kaugemal ja hommikusöögiks meile putru jälle ei antud, aga meid sellised pisiasjad ei häirinud - ilmselt oli ka neid, kes oleks rohkem rahu ja vaikust tahtnud. Järgmisel aastal uued valikud!
Laupäeva hommikul peale hommikusööki läksime, et toas mitte konutada ja mõnusat suveilma nautida ning tutvuma kaubandusega. Ükskõik mida ka pakutakse, on valik lai ja mitmekesine – Antsul meenus, et tal ei ole õhtuseks afterpartyks ülikonda ja nii ta selle omale muretses. Peale seda kiirelt pasta sisse ja hostelisse tagasi ning ettevalmistused maratoniks.
Aga nüüd sõidust.
Kui Itaalia eel kimbutas väike haigushoog, siis nüüd oli kõik korras. Isegi rulluisud disainisin erimudeliks Berliini jaoks. Vähemalt ei aja ma neid kellegagi segi ja ka kärsa lõhn reedab pimedas kobades kelle uiskudega tegu on:D.
Uhh – korraks tekkis tunne, et fuck … Pagan kuidas see B grupp nii täis oli ja mööda ka trügida ei saanud. Ahh … mõtlesin – stardin siis tagant ja rahulikult. Start ja algus olid tõesti rahulikud ei hakanud kohe puid langetama ja ootasin umbes 5 km-ni ning alles siis hakkasin ettepoole rühkima. Täitsa hea fiiling oli ja pidevalt kostus kõrvu: „Marko, Marko …! „ Äratundmisrõõmu pakkusid ka meie ABEC kombed, kui neile järjest järgi jõudsin ning kui juba Tarmo F ja Jaanus Laugus silmapiirile ilmusid, siis võtsin täitsa rahulikult.
Üllatus oli suur kui ühel hetkel nägin, et grupi pea ongi kohe ees. Taipasin, et tark ei torma ja ootasin õiget hetke grupi täitsa etteotsa liikumiseks, et finissi mitte maha magada. Üldiselt olen ikka parajalt laisk … lõpus ka ei käinud päris 100% välja sest üritasin vältida kukkumist, mida ikka ette tuli. Seega fitnes klassis 2 koht annab küll rahulolu ja ka mõnusa teadmise, et olen suutelina alla 1:10 liikuma. Mina, Signe võin öelda, et olen oma sõiduga rahul. Eesmärgi oleksin täitnud 100%lt, kui minu aeg oleks olnud alla 1:30. Võrreldes eelmise aastaga parandasin oma aega 5 minutit, hea seegi. Jaksu sõita oli, aga mind vedas alt minu selg – mis tegi vahepeal ikka nii kõvasti valu, et silma niiskeks tegi. Kui kõik need 20 korda, mis ma selja sirgu ajasin ja vegeteerisin olemata olnuks, usun, et aeg oleks jäänud seatud eesmärgi piiridesse. Muidugi suutsin sõita ikka mõned kilomeetrid ka üksi ning rongi vedada, mida kogenumad räägivad, et Berliinis väga ei juhtu. Ühesõnaga on natuke piinarikas sõit, aga kui nägin viita, et läbitud 38 km – siis tegin viimased turbokiirendused ja nii ma õnnelikult finišis olingi. Lahe, tehtud-jess!
Mõeldes eelmisele aastale, siis kutsuti üksisõitjat s.t. mind mitu korda rongi sisse. Kuid sel aastal oli vastupidi, kui vähegi üritasin, siis tuli väike kisa vastu ning lahkusega ei hiilatud. Sain finišis ühelt härrasmelt ka tänusõnad, et hea töö tegin – tema ja mingi seltskond sõitsid viimased 5 km minu taga rongis - igatahes oli feeling peale sõitu SUPER! Usun, et minuga on päri kõik maratoonarid, et Berliini Rulluisumaratonil osalemine garanteerib elamuse kauaks!
Abec´laste suureks pettumuseks oli see, et peale maratoni pakuti alkoholivaba õlut – ilmselt on masu või täpe ka Saksamaale jõudnud. Või siis jõudsid sakslased alles nüüd järeldusele, et spordivõistlustel pole sobilik pakkuda alkoholi. Eelmisest aastast on veel värskelt meeles, kuidas käis olelusvõistlus õlle eest – nii et ühel Soome naisel isegi rusikad mängu läksid. Seega sammusime esimese kebabi putkani, mis pakkus ka paremat märjukest lisaks lihale. Ilmselgelt käis koguaeg kõva muljetamine, kes mida rajal nägi, kes kellega koos sõitis, mida koges, kes-kuidas kukkus – põnev see rulluisutamine ikka!
Juuksed kammitud, piduriided seljas suundus suur seltskond eestlasi metrooga Potzdami platsile , kus asus ametlik afterparty koht, täpsamalt uus lokaal E4, läbi kolme korruse. Metroo vaguni vallutasime oma oleku ja lobaga täielikult, nii et kõik muud inimesed eemaldusid eestlastest. Pealegi kõik muud tegevused, lobisemine, naer olid tähtsamad kui metroopileti ostmine – nii et seekord sõitsime kõik JÄNEST, aga hoidsime pöialt, et ükski kontrolör meid ei tabaks. Meie õnne, meid ei tabatudki - üks kord ju võib jänest ka sõita!
Pidu oli lahe, eestlased vallutasid tantsuplatsi, nii et mõnigi muumaalane tahtis meie ringi tasapisi tikkuda, kuid ei õnnestunud. Muidugi ei saa mainimata jätta Tõnis Paalme tantsuoskust ja viitsimist tantsutada naisi – seega võib mõne mehe kohta öelda küll, et „Eesti mees on tantsulõvi“. Super!
Peolõpul suutsid Danica, Jaanus ja Tõnis väljumisel uksed segamini ajada ning sattusid kinnisesse pimedasse koridori, kust väljapääsu polnud – kõik uksed olid suletud, muusika mängis kõvasti, nende hääli ja uste prõmmimist ei kuulnud keegi. Meie, kes me väljas neid ootasime, tekkis juba ootamisest tüdimus ja siis tekkis juba mure, et kuhu nad siis ikka jäävad.
Siis äkki kargas suvalisest uksest välja Tõnis, kes vajutas häirenupule, mis avas ukse ainult üks kord. Siis üritasime sakslastest turvameestele asjad lahti seletada, kus ja mis toimub…kuid turvameeste ükskõiksus oli tõesti üllatav. Tahtsid meile juba politsei kutsuda, kui palju nendega õiendame. Lõpuks leiti labürindist välja ka meie tagaotsitavad – müsteerium oli lahendatud. Igatahes kummaline seik, kuidas kaks inimest astuvad valest uksest sisse ja kaovad. Pühapäeval kell 13.30 Rollerblade bussile hääled sisse ja suund Eestimaa poole. Nii minnes, kui tagasi teel mängisime kaarte – minnes olid naised võidukad, aga tagasiteel oli Ants võitmatu. Poolas väiksed kehakinnitused ja loomulikult saime pühapäeva õhtul kella 18 ajal ummikutes istuda – Poola liiklus on ikka hämmastav, koguaeg teed tihedalt kaetud rekadega ja liikluskultuurist ei tea poolakad ka midagi. Mehed vihtusid ööläbi sõita ja nii me esmaspäeva hommikul kell 9 õnnelikult kodus olimegi.
