Tänu Venda sünnipäeva kingile, kus ta Britsitile õnge kinkis saime endale mõnusa tegevuse juurde. Juba esimesel sünnipäeva õhtupoolikul tormasime Roosisaare sillale kalale.
Kalameeste seltskond oli meil piisav - karvased ja sulelised. Venda püüdis Robertiga - vabandust ikka õngega - ja Kerty proovis oma leitud õngega. Mina "vana" kalamees üritasin Britsiti uut õnge sisse õnnistada. Signe lastega elasid kaasa ja hoidsid pöialt. No ütleme, et oma 15 minutit kulus esimese kalapojakese välja tõmbamiseks. Meie kass Susile oli kõhutäis olemas. Kõik hingasid kergendatult. Edasi, meil õnn kadus ja see kaldus kalade poolele. Meie ühtki maimukest rohkem kätte ei saanud.
Siis tuli meie juurde üks kogenud vana kalur, kes jagas õpetussõnu . Lõpuks läks tal süda härdaks ja andis oma 2 parajat latikapoissi meile.
Parim oli see, et ta lubas veel ka oma no oma 1,5 kg-se hauepoisiga pilti teha. Venda muidugi tõmbas Annikat tillist ja saatis pildi nagu me ise oleks sellise vinge kala kätte saanud. No ega see till väga pikaks ka ei veninud ...
13 august 2008
Taas kalale. Kell juba õhtul 9. peal ja kiirelt, kiirelt Roosisaarele. Veel kaasa väike pangeke ... noh igaks juhuks ... ehk veab.
Nii tõmbame õnge lahti ja saiake jälle otsa. Esimene katse ebaõnnestus - pagan ära sõid või siis saiaka haihtus.
Teine katse ... väike takerdus jõhv läks sassi. Juba nii hämar, et ei näe arutada. Siiski pidas närv vastu. Konks vette ja ... näksas ... tõmban ja oooo ... päris pirakas . Välja ei jõudnudki tõmmata. Hakkasin ketrama - ise kartsin, et midagi murdub. Lõpuks jõhvist kinni ja sikutasin siiski kala pange. No Susi saab paraja suutäie - oma 25 cm kindlasti kala pikk. Kõndisime kala konks suuküljes kodu poole sest ... no ütleme, et keegi ei tormanud seda ära võtma - no ei ole ilus kingitud hobuse suhu vaadata. Meil hea meel, et pääsesime koju ... koos kalaga, mis siis, et õnge otsas.
